Inglite linn: Bangkoki moodsamad kvartalid vihmapilvede raske meigi all. (foto: Mai Loog)

Tais oli sel aastal erakordselt palav ja pikk suvi. Maikuu keskel veel vihmasid polnud ning ööselgi oli sooja 40 kraadi ringis. Seekordne suvi algas mu jaoks õudselt, mu kauaaegne vanem sõbranna Judy kukkus end basseini kaldal surnuks. Koroneri raporti kohaselt seiskus tal enne süda. Tema tuhastamis­tseremooniale templis tuli sadu inimesi. Ta oli Bangkoki brittide ringkonnas tuntud ja armastatud daam.

Mis aisakellad need kilksuvad, ei suutnud ma unesegasena taibata, kui käe telefoni järele sirutasin. Oli taas hullult lämbe öö, kell oli kohe saamas 3 ning tilisev viisijupp kordus, keegi seisis mu ukse taga ja helistas kella. Tekstisin sõbrale Saksamaal, et ilmselt naabrid on peohoos. Ta vastas, et ära mingil juhul ust ava.

Püüdsin edasi magada, uksekell meloodiliselt tinisemas. Kella 4 paiku keerlesid mu unesegases peas kujutlused, et äkki on keegi mu päris sõber telefoni kaotanud ja hädas, otsustasin ukse juurde minna. Uksesilmast paistis vaid must kogu. “Kes on?” küsisin. “See olen mina, MUÕMMMM” — ma ei saanud nimest aru. Paotasin ust ja nägin transis olekuga pikka hispaanlasest naabripoissi, vaid bokserite väel. “Lase mind sisse, ma tahan rääkida!” teatas digidisainer Marc ja püüdis mind krabada. “Su uks on seal!” Lõin talle kannaga vastu varbaid ja lubasin, et hakkan karjuma.

Ta silmad selginesid korraks ja ma sain ukse kinni. Kellahelin jätkus, kuni mul tuli idee kell pistikust välja võtta. Seejärel algas koputamine, mis kella viieks paisus prõmmimiseks. Mina tahtsin vaid magada, mul oli ees tööpäev ja varsti ka sünnipäevapidu, panin pea padja alla ja püüdsin uinuda. Korra käis peast läbi ka mõte helistada teisele hispaanlasest naabrile basseini otsas olevas majas või majaomanikule, aga ma tahtsin magada, mitte skandaali tekitada.

Kella 5 paiku hakkasid allkorrusel uksed paukuma ja prõmmimine lakkas. Hommikul oli mul mati peal kiri, kus tihedalt looklesid punased trükitähed topelt-A4 suurusel joonistusplokilehel. Kesksel kohal oli kinnitus: “I’m not a rapist! I’m not a psycho!” Õhtul ei julgenud ma kodus olla, kiirustasin kohe välja, tundsin end nii üksi.

Paar päeva hiljem sain Facebookis kirja ühelt noorelt naiselt, kes teatas, et tema isa, üks äsja Taisse elama kolinud eestlane, on ootamatult surnud südamerabandusse. Mul võttis päev otsa aega, enne kui kohale jõudis. Ta paistis nii terve ja õnnelik ja energiline ja elurõõmus igal meie kohtumisel. Tema kolmas nainegi — seekord siis Tai noorik — oli viimaseid kuid lapseootel. Et siis mismoodi? Ta isegi postitas Facebooki oma tavalisi asju otse surma eel?

Templisse tuhastamis­tseremooniale ma ei jõudnud, sain alles hiljem ­teada, et see toimus ­Rachaburis ja samal hetkel, kui mu sõbra kolm tütart Euroopast surmväsinuna kohale jõudsid. Isa surmast polnud möödas veel nädalatki. Järgmise nädala möödudes pole tütardel ikka veel mingit dokumenti isa surma põhjuste kohta, on vaid ta Tai lese ütlus, et jah, süda seiskus, kui ta õhtul duši all käis. Lesk sõidab ringi tuliuue autoga, mille lahkunu sularaha eest ostnud oli. Mõnikord sõidab autoga ta vend, kelle olemasolust keegi enne midagi ei teadnud.

Kõik see ja muu info meenutab tüüp­stsenaariume Stephen Leatheri Tai-teemalistest krimiromaanidest. Ainult et brittidest raamatukangelastel on alati kaasmaalastest sõprusringkond, suhtlusvõrk.

“Kui meie, britid, kuskil välismaal kanda kinnitame, teeme me kõigepealt klubi, British Clubi,” naeris Judy lesk Roger eile, kui sel teemal rääkisime. “Võõral maal loevad ennekõike usaldatavad kontaktid. Ka on meie riigil võimalik meid paremini toetada ja meil riigile oma toetust näidata,” selgitas ta.
Pühapäeval läheb Roger Briti Klubisse kuningannale pühendatud pidulikule lõunasöögile. Aastasajad ülemaailmset ning hästi õnnestunud kolonialismi on briti rahvad treeninud koostööaltiks, kokkuhoidvaks, just selliseks, mis võimaldab Aasia kollektiivsetes kultuurides ellu jääda ning edukas olla nii äris kui isiklikus plaanis. Kollektiivsus Aasias tähendab seda, et ilma pere, sugulaste ja hõimu toetuseta pole ükski indiviid väärtuslik.

Paar tundi tagasi tegin telefonitsi sidekontrolli teisele eestlasest ärimehele, keda Tais tunnen ja sõbraks pean. Polnud tast ammu kuulnud, Facebooki sein paistis ka lage olevat. Ta teatas, et pakib juuli lõpus asjad ja kolib oma äri Pattayalt Bangkokki. Üksiku hundina on ta juba mitu aastat tegutsenud ning oma äri väga edukaks paisutanud. Viimastel aastatel aga kimbutab teda halb sisetunne, märgid on õhus, ei ole enam võimalik julgelt vaba olla. Isegi EV aupeakonsuli dr Virachai isiklik tundmine ei anna piisavalt turvatunnet.

“Tere, Mai!” hõikas mulle umbpalaval aprillikuuööl üks mees, kui olin just ööklubist väljumas. Ta seisis baarileti ääres ning teatas, et on kohalik eestlane. Olin küll väsinud, kuid silmad läksid mul ikka suureks nagu tõllarattad. Mismoodi kohalik?

Selgus, et neid olevat siin Bangkokis terve väike kommuun, juba aastaid! Ühel neist, kel Thongloril ka “küllalt korralik bisnes”, olevat suur tahtmine saada aukonsuliks, sest praegune polevat hea, isegi ei saatnud talle EV aastapäeva vastuvõtu kutset! “Ma küll sain kutse,” teatasin vastu, “olen neid kutseid saanud iga aasta ja nii üle kümne aasta!”

Järgmisel hommikul kavatses see kohalik eestlaste kogukond sõita “safarile”. Ma pole neist rohkem kuulnud. Äkki läksid Aafrikasse?

Eestlasest riigiprominenti oleks tore küll Tais kohata. Mõnikord nad siin käivad, kellegi sõbra sõbra kaudu ilmuvad mu telefoniekraanile sellised küsimused nagu “kus oleks hea massaaž?” — keegi Eesti minister on just maandunud ja tahaks võtta. Mõnikord loen ajalehest, et näe, kõrgetasemeline Eesti delegatsioon siin käinud. Saan täitsa aru Birma mustatöölistest immigrantide joovastusest, kui nad neil päevil siin Nobeli preemia laureaati Aun San Suu Kyid tervitasid. Lõpuks ometi on neil oma riigi poolne nähtav toetus ja ehk Tai ühiskond ei rulli neid enam nii armutult.

Riigipoolse toetuse vajalikkusest ­Aasias äri tegevaile eestlastele räägib ka äsja avaldatud Riigikogu Väliskomisjoni raport “Eesti võimalused ja huvid ­Aasias aastani 2025”. Ometigi ei maini raport peale Baruto ühtki Aasias elavat või elanud eestlast, kel oleks võimalus anda Eesti-Aasia suunal oma panust. No näiteks vaieldamatult on parim Aasia ja Hiina spetsialist vastne Eesti panga president Ardo Hansson. Maailmapanga teine kuulus eestlane Toomas Palu on spetsialist Vietnami ja Kambodža, kohe ka Tai teemadel.

Eesti käitub, nagu oleks ta piiramatu rahvaarvuga riik, kel ühtehoidmist vaja pole. Ikka igaüks omatte pusigu ja leiutagu jalgratast.

*
“Ma arvan, et tal tuleb jalad murda,” teatas mu Oxfordi haridusega inglasest sõber ning reetis oma Liverpooli päritolu. “Koli minu juurde!” ütles teine, “võta kassid kaasa!” “Tahad, ma istun su ukse taga, ma olen suur ja must!” lisas mu Jamaica päritolu inglasest sõber ja pilgutas silma. “Helista vaid, panen vormi selga ja tulen talle ukse taha,” lubas mu pikk ja tugev Tai sõber. Ta on politseinik.

“Ütle, et ma räägin ta emale,” naeris mu hispaanlasest sõber ja naaber basseini otsas olevast majast. Naersin kaasa.