Istume neljakesi oma ajutises köögis Guatemalas. Mina ja mu elukaaslane mugime spetsiaalselt meie soovide kohaselt valmistatud taimetoitu, vastas istuvad meid võõrustavad keskealine blondeeritud pereema Karla ning ta 18aastane elavaloomuline tütar Diana. Mõlema pilgud on suunatud kööginurka, kahvlid riisiga tardunud poolel teel suhu.

„No te amo*,“ kõlab draamast nõretav hääl üle köögi. Kui traagiline stseen läbi, pööravad guatemalalased pilgud seebiooperilt välismaalaste poole ning hispaaniakeelne vestlus saab taas hoo sisse.

„Eelmisel aastal just külmus kuus matkajat Acatenango vulkaani otsa ronides surnuks,“ teatab Diana teadjalt. Noorel guatemalalannal on lapselik hääl ja maneerid, just nagu vestleks ta pidevalt oma valge karvase koeranässiga.

See on küll viimane asi, mida päev enne Kesk-Ameerika kõige kõrgema tipu, vulkaan Tajumulco vallutamist kuulda tahan. 

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: