Jalanõud vajuvad pehmesse – ornamente täis, peamiselt tumepunast ja beeži värvi luksuslike vaipade kattesse, mis katab põranda igat ruutsentimeetrit. Ja mis kannab inimesesuurusi vaase, bordoopunase siidiga – ehtsa Hiina siidiga, nagu ma hiljem kuulen – kaetud diivaneid, tugitoole, tumbasid. Pea kohal ripuvad röögatud kristall-lühtrid. Suured nagu telgid. Kõik nikerdised, kui nad ei näi olevat valmistatud tõsiselt võetavast väärispuidust, näivad kaetud olevat kullaga. Eriti päikesekuma läbi laskva klaasmosaiiklaeni jõudvate korruste kumerad piirded – nagu kümme miljonit kullast sepistatud aiakepikest oleks üksteise kohale ringidesse võtnud. Igas suunas paistab kuld, kard, kristall, udupeenemast udupeenem ulatuvat lõpmatuseni. Isegi Titanicu kõht – ja laeva sisemust see ruum tõega meenutab – ei osanud vist nii uhkest välimusest unistada.

Olen pannud koti maha hotelli Mardan Palace hiigelsuurde vestibüüli, kus kõik helid lugupidavalt sumbuvad. See on seitsmetärnihotell. Üks maailma kõige luksuslikumatest öömajadest. Ja sellepärast ma ei julgegi oma kõhtu kratsida.

Olen küllalt kuulnud tipptasemest klasse kõrgematest hotellidest, kus iga liigutust valvavad usinad mind-your-steps-sir-abilised. Sellises ülepakutud hoolitsuses ei tunne ma end reeglina just kõige mugavamalt. Kuid kõigil järgmistel Mardan Palace’is veedetud päevadel tunnen ma end mugavalt, vabalt, nagu normaal­ne inimene, mitte nagu šeik, kes valusid kaebab, kui ta varbad pole õigel ajal pääsukesepiimakompressi saanud. Teenindajad selles top-notch-hotellis Antalyas, Türgi Rivieras, lukshotellide ja villade rannikualal Vahemere ääres lasevad sul vaikselt olla. Hiljem loen oma mugavustunde kinnituseks paksust hotelliajakirjast, et siinne personal on õpetatud spetsiaalselt nähtamatu, kuid alati käepärast olema.

Nagu pudenes mõttetuks minu pisikene isiklik kartus, lagunes laiali ka üks mu lootus. Kui olen jõudnud vestibüülist hiiglaslikule (vabandan ette, et tõenäoliselt tuleb sõnaga “hiiglaslik” siin artiklis veel korduvalt kohtuda) palkonile, mille ees laiub hiiglaslik sisehoov, sillerdab silmade ees eresinine vesi. Terve staadionisuurune “hoov” on täis basseini ja selle ümber vookleb veel omaette kanal laguunikarva veega. Vau, selles kanalis, mille kohal on üksjagu sillakesi ja ümber põõsad, lillepeenrad, palmikesed, hakkan ma iga päev ujuma! Nagu seiklusrikkamaks veesportimiseks mõeldud kurvidega kanal, vägev, eks? Aga ujumiseks see kanal mõeldud pole. Selles, nagu selgub, tiirutavad gondlid! Ja äkki piisab siiski kanalist sissepoole jäävast basseinist – selle kohal kaardub Leonardo da Vinci jooniste kohaselt ehitatud sild –, hoomamatu kujuga basseinist, mis on väidetavalt suurim kogu Euraasias. Piisab. Ja see gigabassein ei ole siin puhkeasutuses ainus ujumiseks ja suplemiseks – või ka snorgeldamiseks! – sobilik veekogu.

Põhjus, miks iga nukatagune Mardan Palace’is hämmelduma paneb, on vahest see, et ega ta ei olegi üks niisama püsti pandud lukshotell. See on ühe inimese unelm, juhuslik unelm, mis kasvas oota­matutesse mõõtmetesse, kuid ometi tõeks sai. Hotelli rajas Aserbaidžaanist pärit mägijuut, imekaunil Venemaal varanduse kokku ajanud Telman Ismailov.

Ismailov ja tema perekond armastasid sagedasti Antalyas pikutamas käia ja rentisid seetarvis piirkonna parimaid villasid. Kuni tuli mõte, et ehk oleks mugavam, isegi majanduslikult nutikam ehitada Tauruse mägede ja Vahemere vahele ise villa. Mõte “pihku mahtuvast“ villast kasvas 506 toaga lukshotelliks, kus käivad aega veetmas Vene miljonärid, vintskemat kaifi otsivad eurooplased, püstirikkad ja lõppkuulsad Türgist, ja Araabia printsid oma mitmekümnepealiste kaaskondadega. Ning mis peaks majanduslikult ära tasuma alles saja aasta pärast. Mardan Palace’i ehitamine läks nimelt maksma 1,4 miljardit dollarit. Ligi 20 miljardit meie vanas rahas.

See Venemaa avarustelt teenitud, kuid krõbeda majanduslanguse ajal Türgi rannikule investeeritud hiiglaslik summa olevat ka põhjuseks, miks peaminister Vladimir Putin otsustas Ismailovi musta märkmikusse kanda. Vaid mõni nädal pärast kogu maailma pressis kajastatud Mardan Palace’i avamistseremooniat sammusid maksu- ja tolliametnikud Ismailovile kuuluvale, Euroopa suurimale Tšerkizovski turule Moskvas ja leidsid peagi piisavalt põhjuseid, et turg kinni panna.

Kaks aastat tagasi mais aset leidnud palee avapidustuste – mille külluslik kumu Putini kurjaks ajas – ilutulestik ja laser-show’d olid tõenäoliselt Kuu elanikele silmaga nähtavad. Meelelahutusprogrammi ehtisid Tom ­Jonesi, Seali, Mariah Carey ja ­Jennifer Lopezi etteasted (aastaid varem teenis Lopez miljon dollarit selle-eest, et laulis Ismailovi sünnipäeval igihaljast “Happy birthdayd” – mees on nõus ka kõige tillemate teenete eest maksma). Klaasikesi lõid kokku peremehe sõbrad ­Richard Gere, Sharon Stone, Monica Belucci. Paris Hiltoni kingakontsad tegid kõps-kõps vastu marmorit.

Kutsutud külalistest veelgi muljetavaldavamad on siiani mööda Mardan Palace’i seinu, põrandaid ja lagesid jooksvad arvud. Hotelli välimuse vuntsimiseks kulus üks hektar lehtkulda. Itaalia marmor katab 23 000 ruutmeetrist pinda. Eri suurustes kristalle ripub hoones 500 000. Ja neid on tõesti igal pool: punase sametiga polsterdatud liftid kilisevad neist.

Eks omaette mõõt ole seegi, et hotelli toodud ajakirjanike grupile korraldatud ekskursioon Mardan Palace’is ei jõudnud ühe päevaga asutusele ringi peale teha. Me ei jõudnud näiteks hotelli eraranda, mille katteks on imporditud liiv Bali saarelt. Maailma parim rannaliiv! Helevalge, ei kleepu ihu külge ega köe päikese käes kõrvetavalt kuumaks. Me ei jõudnud piiluda korallriffide imitatsioone täis 900ruutmeetrist basseini, mis täidetakse snorgeldamis-seiklusteks tuhandete eksootiliste kaladega (nende hulgas hambutud haikalad) ja veega otse Vahemerest, mis filtreeritakse enne bassu laskmist halbadest mikroobidest ja bakteritest ning “vitaminiseeritakse” mereelukatele eluks vajaliku mikropudiga. Puhastatud merevesi loksub igas Mardan Palace’i basseinis.

Aga me jõudsime jalutada läbi igast hinnaklassist toa (ühe toa sisustamine maksis siin hotellis keskmiselt 2,5 miljonit eurot) ja sviidi. Viimased on seal tipus, mõistagi, hiiglaslikud. Et klaverid, plasmatelerid, saunad, hammam’id, numbri juurde käivad välisbasseinikesed ära mahuks. Ühes sviidis sõbrunesin kullavärviga üle võõbatud tugitooliga, mille seljatugi ulatus minust viie pea jagu kõrgemale.

Jõudsime läbi jalutada kiiskavatest konverentsisaalidest, kus tehti parasjagu ettevalmistusi Türgi tele-Oscarite glamuurseks gala-show’ks ja teleülekandeks.

Jõudsime läbi jalutada auhinnatud 1100 ruutmeetrile laotatud Mardan spaast. Ajurveeda protseduurid, Tai massaaž, thalasso-teraapia, doktor Song Bing Yangi tehtavad akupunktuurisessioonid – kõik maailmas eksisteerivad ravi- ja lõdvestusprotseduurid saab siin soovi korral läbi teha ja need toimuvad tippspetsialistide valve ja käe all. Spaa iluosakonnas võib end remontida laserlõikustega. Ühte iluprotseduuri sooritatakse musta kalamarjaga (loe: musta kalamarjaga). Spaa VIP-tsooni avaneb teerada läbi kose. Tunnike seal maksab 1500 dollarit. Aga selle summa eest saab end jahutada lumekambris ja pikutada mõtted joonelt orgiatele viivas šampanjabaaris.

Kui see uhkus ja need mastaabid võivad tunduda mõnevõrra ahistavana, siis tegelikult on pärast esimese luksuse-üledoosi lahtumist Mardan Palace’is äärmiselt mugav ja rahulik lebotada. On ruumi, on õhku, on rahu. On vett. Hotelli poliitika näeb ette, et mitte kunagi ei müüda tube välja üle teatud protsendi, selleks, et mööda kompleksi rajatud lõbustusasutusi taarudes kitsaks või ülerahvastatuks ei läheks. Rahu ja läbu kontrast tuli ereda laenguna esile siis, kui hiilisin kõrvalasuvasse hotellikompleksi Kremlin Palace. Just nii, Venemaa valitsejate-ehitisi kopeeriv naaberhotell, mille aladel toimuv – viinanoolemäng ja mürtsuv tekno basseini ääres päeval kell kolm, näiteks – meenutas Maardu järve äärset beach party’t.

Aga Mardanis ujud maheda ja tasase muusika saatel. Või mängid tennist. Või väntad televiisoritega vastamisi seatud jõumasinatel. Või veeretad kuule bowling-ruumis, mis näeb välja, nagu oleks Star Treki emalaevalt Türki kukkunud. Ja siis võitled tulemuste vastu hotelli alale pikitud restoranides.

Restorane on siin lukslinnakus kümme. Jaapani, Tai, Itaalia, Prantsuse, Vene ja nii edasi rahvusrestoranid, ja siis mereannirestoran, millega hotell ise eriti rahul on. Meretoidurestorani seinteks on hiiglaslikud akvaariumid. Akvaariume on hetkel neli ja igas neist ujub ja kasvab eri merede fauna ja floora. Kariibi meri, Vahemeri, Punane meri, Vaikne ookean. Elu nois akvaariumides on nähtav ka ses Euraasia suurimas basseinis ujudes. Ja et need vee­anumad tundusid õuest pealt avatud olevat, võiks ju Mardanist endale uksekeeldu soovides kalade sekka hüpata ja restoranis einestajatele akvaballetti etendada. Kui need kalad vaid nii hirmutavalt suured ja mõned neist raid poleks või näost haid ei meenutaks.

Ja tegelikult saab üle mõistuse söönuks hotelli buffet-restoranis Bosphorus. Ka siia on kokku aetud kogu maailma menüü, hommikuks, lõunaks, õhtuks. Et kõhus mitte ruumi raisata, manööverdasin ma alati mööda pagaritoodetest, mille valikut hoitakse ahjuvärskena kolm korda päevas hotelli pagarikojas kuuma andes, ja sain tänu aplusele kokku väga sürrealistlikke taldrikutäisi. Aga hommikusöök, mis koosneb viiest juustust, suurtest kooritud tomatitest (Antalya tomatid on kuulsad ja ma oleks hea meelega ise tomat), maasikatest, sushist, hõrgust omletist ja kurgimahlast, arbuusimahlast, viinamarjamahlast, tomatimahlast (kõik muidugi värskelt pressitud), ei too naeratust näole just igal hommikul.

Lisaks 2400 eksootilisele kalale, kes hotellis õhu eest varjul, võib siin kohata ka teisi olendeid. Ööklubisse Monkey Club sisenedes astute läbi ahvipuuride vahelt. Ning hotelli külje all asub loomaaed. Seni veel miniloomaaed. Ja siin oli ka ainus moment, kui ma teenindajaga keelebarjääri tõttu hätta jäin. Nimelt ei suutnud ma piisava kiirusega meenutada, kuidas kõlab türgi keeles “aitäh, aga ma vist tõesti ei hooli, ma pelgan pisut”, kui loomaaiatalitaja oli mulle käevarrele kraaksuva papagoi asetanud. Hiiglasliku papagoi.

Siim Nestori reisikulud kandis reisibüroo GoAdventure (www.goadventure.ee).

  • Mardan Palace detailides
  • Hotelli territoorium laotub 180 000 ruutmeetril.
  • Keskne hoone on ehitatud seest ja väljast täpse koopiana sultanite Dolmabahçe paleest, mis rajati Istanbuli aastatel 1843–1856.
  • Peamiselt numbritube mahutavad parem ja vasak tiib on ehitatud ja sisustatud vastavalt Euroopa stiilis ja türgipäraselt.
  • Hotellis on kümme restorani, 14 baari, veinikelder 8000 veini­margiga kogu maailmast.
  • www.mardanpalace.com