Öö ehted: Keskel lilleõiena avanev teadus- ja kunstimuuseum. (Foto: Sandra Saul)

Kõndides mööda Singapuri laitmatult puhtaid tänavaid, kus mõnel nurgal paistab kõrghoonete ja hüpermoodsa linna­arhitektuuri vahelt veel tükike koloniaalaega, tekib küsimus – kuidas on see linn, mis alles 1963. aastal saavutas iseseisvuse Briti koloniaalvõimu alt, muutunud majandusimeks; kõige rikkamaks ja täiuslikumaks linnriigiks, mida teame?

Selleks metamorfoosiks kunagisest malaariasääski täis troopikalinnast tänapäevaseks ekstravagantseks metropoliks, kus 14 protsenti majapidamistest omab vara vähemalt miljoni dollari eest, läks vaja ainult kahte põlvkonda.

Tänase Singapuri noorust ei kummita enam mineviku vaesuse varjud ega kannusta usk paremasse tulevikku – nemad on rahul sellega, mille eest leiavad. Noore põlvkonna jaoks ei eksisteeri kunagisi 60tunniseid töönädalaid, tähelepanu pälvivad hoopis põnevad kauplused ja kohvikud oma bio­tordikestega; antikvariaadid, kust leiab vanu polaroidfotokaid, mida uus põlvkond armastab just seetõttu, et nad ei tee perfektseid pilte. See sobib tänase Singapuri täiusliku maine juurde.

Siia tuleb aastas 13 miljonit külastajat, kuigi puudub väärikas ajalugu ja vapustavad turismiatraktsioonid. Samas on Singapur, mis mõjus pikka aega Aasia halli metropolina, kuna tal puudus päris oma sümbol – nagu Shanghai kaldapromenaad või Hongkongi kõrghoonete siluett –, viimaks ometi saanud oma ikooni.

Muljetavaldava kompleksi Marina Bay Sandsi loomisega on ka Singapur korraga leidnud oma Eiffeli torni, oma Taj Mahali, oma Kapitooliumi. Kolm eraldi seisvat hotellitorni, milles kokku üle 2600 toa, kõrguvad peegelfassaadide säras voolujooneliselt taevani, ühendudes 200 meetri kõrgusel paadikujulise katusekonstruktsiooni abil, luues mulje uue aja Noa laevast troopilisel Ararati mäel.

Hiiglaslike tornide mõlema sissepääsu juures on retseptsioonid, tornidesse viivad liftid, teisel pool peakäiku asuvad aga restoranid, kuhu hotellikülalised hommikusöögile suunduvad, nende vahel omakorda suur ala, kust pääseb kaupluste heledalt valgustatud käikudesse, mida läbivad rikkuse sümbolina veerohked kanalid.

Kes kõrgustesse pürgib, saab minna tutvuma 57. korruse taevapargis asuva imetlusväärse ujulaga, kus tekib tunne, justkui viiks basseini äärest alla voolav vesi kohe-kohe endaga kaasa ka sulistajad.

Efektne on ka hotelli­kompleksi süda, milleks on tohutu kasiino, kus peasaali kohal ripub hiiglaslik Swarovski kristallidest kokku pandud lühter. Selle 132 000 kristalli kaaluvad kokku 7,1 tonni, kuid oma õhulisuses tundub see siiski imekerge.

Enne selle “patukoopa” kuulsusega paiga loomist toimusid ägedad arutelud, sest ei tohi unustada, et veel viis aastat tagasi ei võimaldanud Singapuri seadused luua mingit kasiinot. Ei tohi ka unustada, et Singapuris on elanike iseloomukasvatus riiklik ülesanne. Ilma passiandmete avaldamiseta ja retspetide esitamiseta ei saa osta närimiskummigi, seda puhtuse hoidmise põhimõttel, ning kõrged trahvid tabavad igaüht, kes midagi maha poetab.

Singapuri enda elanikud peavad kasiinosse sisenemisel maksma sissepääsumaksu, see on linnriigi katse säästa oma elanikke mängusõltuvusest, räägib kompleksi meediaekspert Erica NG. Ericaga läheme me vaatama ka üht suurimatest sviitidest Marina Bay Sandsi hotellis kohe presidendisviidi järel, milleks on 400 ruutmeetri suurune ala koos karaokeruumi, treeningu- ja massaažiruumiga, omaette köögiga ning teenijatoaga.

Otse vee ääres, vaatega uuele ooperiteatrile, mille kuju on loodud haisvast, aga ülimaitsvast puuviljast durianist inspiratsiooni saades, seisab järjekordne ekstravagantsus, Art Science’i muuseum keset eri värvi lootosõitega tiiki. Nagu orhideeõis või kutsuvalt avatud käsi helendab hoone päeval valgelt ja muudab pimeduse tulekul oma värvi.

Käe kümme sõrme peidavad endas galeriisid, kusjuures spetsiaalsest fiiberklaasist “näpuotsest” siseneb ruumi sisemusse looduslik valgus. Veebruari lõpuni oli Art Science’i muuseumis üleval väljapanek RMS Titanicu katastroofist. Kokku on muuseumisse toodud 275 eset, mis on toodud kohast, kus lamab Titanicu vrakk – eset, millistest veel ühtegi seni maailmale esitletud pole.

Marina Bay Sandsilt paistab õhtusel ajal silma naudingutele orienteeritud ühiskonna sümbolina maailma suurim vaateratas. Selle kõrval tänav, mis ootab järgmist öist Vormel-1 võidusõitu, selle kõrval omakorda paik, kuhu peab sündima maailma kalleim botaanikaaed, mille hiigeltõugukujulised klaashooned orhideede jaoks on juba valmis. Silma häirivad kiirteeviaduktid viiakse tulevikus maa alla, nende asemele tekib promenaad jalakäijatele otse mere kaldal. Igal teisel maal kõlaks selline projekt utoopiliselt ning sellega peaks tegelema vähemalt järgmised kaks põlvkonda. Singapuris ei teata aga tõenäoliselt mitte ainult päeva, vaid ka kellaaega, millal lint projekti ühiskonnale üleandmiseks pidulikult läbi lõigatakse.

Kui Eesti eripärast rääkides mainitakse pidevalt ühistegevuse puudumist ja omaettehoidmist, siis Singapuri eripära on perfektsionism, mis avaldub tugevas tahtes, korrastatuses, planeerimises. Liikudes linnatänavatel, vaadates kõrgehoonetelt alla, ei kuule kuskil lärmi, kuskil ei tuututa autod, kusagil ei ole kuulda mingit karjumist, ei ole kaost, ei ole anarhiat.

Singapuris viibib pidevalt umbes 5 miljonit inimest, aga riik on andnud loa ainult 250 000 autole, et kindlustada liikluse sujuvus. Ning see, kes himustab endale Maseratit, mis on praegu Singapuri trendikaim ihaldusobjekt, kõige parem veel helekollasena, peab olema valmis ka luksusmaksuks, mis võib ulatuda poole miljoni euroni.

Singapuris arvestatakse selliste reeglitega enesestmõistetavalt, see on nagu jumala enda otsus. Ja Jumal Singapuris ei ole julm, kättemaksuhimuline ega mõistatuslik, vaid mõistlik. Peale selle saab oma erisoovidega kõndida ka maailma suurima inimkätega loodud purskkaevu juurde ja teha seal vee ümber kolm ringi, öelda välja oma soov ja lihtsalt oodata selle täitumist.

Singapur on “Fine City”, ütlevad sealsed elanikud ning aktsepteerivad kõiki trahve, sest respekt reeglite vastu olevat neil veres. Kes korduvalt prahti maha viskab, peab üks päev ühiskondlikult kasulikku tööd tegema ning sealjuures spetsiaalset jakki kandma, et ta oleks karistatavana äratuntav ning oma senise hea maine minetaks. Jalgrattur peab maa-alustes ülekäigukohtades rattalt maha tulema, muidu saab ta väga lihtsalt 600 eurost lahti. Singapur on nii puhas, et talle heidetakse pidevalt ette steriilsust. Samas pole siin paljut seda, millega me Euroopa riikides pidevalt kokku puutume: riigivõlg, töötud, vaesus, ohtlikud augud asfaldis, rassism, korruptsioon, paadialused, sudu, ummikud. Ka kurjategijaid on vähe ja kui küsida kohalikelt, millal toimus viimane relvastatud rööv, siis mõtlevad nad tükk aega ja meenutavad hiliseid seitsmekümnendaid, kui Singapuris võis veel midagi ebaturvalist olla.

Kui teistes linnades sageli pimedus tähendab vaesuse ja õnnetuste ja kortsude peitumist pimeduse loori alla, siis Singapur puhkeb pimeduse tulekul veel kord õitsele. See linn ei pea pimeduses mitte midagi peitma, seal ei ole äpardunud eksistentse, ei ole luhtunud unelmaid, ei ole luitunud sära. Singapur on perfektne.

Paljud leiavad, et kui pole traagikat, nurjumisi ja katastrooe, ei ole meie eksistentsis kogemusi, mis teeks võimalikuks kaastunde. Võib-olla peitub selles põhjus, et Singapuri imetletakse, aga vähesed armastavad teda. Siiski on kõik need, kellega ma Singapuris kohtusin – nagu näiteks Kairi Metsaots koos oma elukaaslasega –, veendunud oma armastuses Singapuri vastu. See soojus, inimeste sõbralikkus, hoolivus, hea tuju, võrratud söögid, lihtsus, see kõik, ütleb Kairi, teeb elu siin meeldivaks. Kui Noal oleks võimalus, siis alustaks ta parema maailma loomisega just Singapurist.
Singapuri VabariikAmetlik nimetus: Republic of Singapore
Riigipea: Tony Tan Keng Yam (septembrist 2011)
Pealinn: Singapur
Ametlikud keeled: inglise, malai, mandariini, tamili
Usk: ülekaalukalt budism
Pindala: 707,1 km2
Elanikke: 5 miljonit
Asustustihedus: 7447 elanikku ruutkilomeetril