Üsna maailma lõpus
Savvati oli Solovetsil ihuüksi, kui ta tundis surma liginemist. Ta pidi jõudma mandrile, praegu on see rahuliku ilmaga kahe ja poole tunni pikkune mootorpaadisõit. Üle Valge mere, kus rahulikke päevi on vaid suvel.
Tema huultele pidi tulema isegi mõni vandesõna, mõeldes, kuidas ta elukogenud mehena küll sellise klišee õnge läks nagu lihtne elu karmis, ent romantiliselt kaunis looduses – oli septembri lõpp 1435, ja Savvatil polnud muud võimalust kui sõudma hakata.
Ka kõige julgemates unistustes ei oleks Savvati arvanud, et tema hullumeelsuseks peetud Solovetsile kolimise loost saab kunagi algus tuhandetele reisilugudele – kuigi nende peategelastel pole peopesad kohale jõudes verised, ehk on laeva sabas lendavatest kajakatest külmas tuules telefoniga piltide klõpsimisest vaid sõrmed pisut kanged.
Savvatit poleks see (rutiinivaba sõidugraafikuga) laev siiski vaimustanud. Ta oli munk, erak, kes oli otsinud vaikust Laadoga järve keskel asuvast Valaami kloostrist – kuid jutud tema haruldasest vagadusest levisid ning tema ümber kogunes rahu rikkuvaid imetlejaid. Ta oli liikunud veelgi põhja poole – fännid jõudsid ikka järele. Kuni ta kuulis saarestikust Valges meres, üsna maailma lõpus.
Nii et temast alguse saanud Solovetsi saare klooster, mis tippaegadel oli koduks 350 mungale ja praegu kümmekonnale, oleks teda ehk ka pisut rõõmustanud.
“Mina kloostrisse ei lähe,” on jällegi ainus asi, milles on kindel kaheksane Valeri, kelle lemmiktegevus suvel on istuda kodumaja trepil kloostri ümber laiutavas külas, punasekirju kass kaenlas, ning järele joosta mööda voorivatele palveränduritele, munkadele, külajoodikutele ja -krantsidele.
Vaikuse ja rahu otsimise kontseptsioon jääb talle täiesti arusaamatuks (ehkki ilmselgelt mitte tema kassile), need tulevad piinava paratamatusena septembris ju ise kohale. Ehk vaid mõni külamees jääb neid rikkuma.
Külameestest silmapaistvaim on kindlasti Vladimir. Tal on kõik hambad alles. Koos sõber Aleksandriga veedab ta päevad kõrtsis tuulepealsel murulapil kloostri ees, kus aeg-ajalt ka mõni krants ja kits ringi luusib. Teadsin Vladimirit juba ammu enne saarele jõudmist. Mitte küll hammaste pärast.
Solovetsi kodulehel rubriigis “Nõuanded turistile” on välja toodud korduma kippuv küsimus “Kas kohalikud elanikud on agressiivsed?” ning turismiametniku julgustav vastus: “Ei. Kohalikud alkohoolik-mutandid on kahjutud.”
Selle huvitava liigi esindajad nägid tõesti kahjutud välja, juues hommikupäikeses viina ja teed ning ampsates rasvapirukat kõrvale.
“Võta, võta,” julgustas Vladimir päikesesooja viinatopsi hoidvat karedat kämmalt minu poole sirutades. Nähes, et ma vedu ei võta, kergitas ta vaid kulmu ja tegi pudeli keefirit välja.
Vladimiri vasak kulm – tema üliilmekas kulmukergitus võis väljendada nukrust, hämmingut, elevust, nostalgiat – kerkis väledalt, kui ta hakkas pikema sissejuhatuseta rääkima tööst, mis on läinud, ja naisest, kes on jäänud (kulmukergitus). Nad mõlemad igatsesid natuke taga nõukogude aega. Polnud küll kloostrit, naispalverändureid (kulmukergitus) ega muid turiste, kes meelt lahutaks. Aga siis olid nad vähemalt noored (kulmukergitus).
Samas oli nendes lugudes midagi helget, sest need olid räägitud haldjalikult ilusas vene keeles, mida ainult Solovetsi inimesed oskavad, mida ei kuule iialgi näiteks Tallinna snoobibaarides, kus pehme käepigistusega keskeakriisis mehed härmas viinapitsi taga oma vapruse ja elukogemuse tõestuseks armee-aegade vene keelt kuuldavale toovad.
Ainult Solovetsi talvest rääkides jäi Vladimir üleni kurvaks, mitte ainult tema kulm, vaid ka tema silmad, tema kõrvad, isegi tema sussid.
160 kilomeetri kaugusel polaarjoonest võivad talved ikka üsna üksildased olla.
Üksildus, mida kloostri alusepanija Savvati otsima tuli, on kiusanud paljusid pärast teda ja enne Valerit ja Vladimirit. Olid ajad, kui noored mungaks pürgijad võisid kloostris viibida vaid suvel – sügisel saadeti nad mandrile, et nad pikal, pimedal talvel munki kiusatusse ei saadaks. (Üks eriti kaunis noormees pidi metsaüksinduses elama isegi suvel.)
Mandril olevad ilusad noored mehed said aga põhjuseks, miks sattus saarele selle kõrgeimast soost elanik, prints Pjotr Vassiljevitš Saltjakov. Näib, et prints hakkas ühel hetkel oma naise seltskonnale eelistama noorte meeste oma. Kui kooselu teda enam üldse ei köitnud, pöördus ta ainult talle teadaolevatel põhjustel lahutuse asemel nõiakunsti poole, pannes oma abikaasale peale mitmesuguseid needusi, mis viimase tapma oleks pidanud. Plaan kukkus haledalt läbi – suremise asemel elas naine pärast kohtuprotsessi printsi lossides nagu kuninga kass ning prints saabus Solovetsile kui vanglasse.
See oli aastal 1758, ning ehkki Solovetsi kuulsaim vang, polnud Saltjakov kaugeltki mitte esimene vang saarel. Peeter I avastas juba sajandi alguses kloostrit külastades, et seda ümbritseva kremli viis nurgatorni sobivad ideaalselt vangikongideks – eksiili saatmiseks oli saart, kust praktiliselt võimatu põgeneda, kasutatud ka varem – ja hakkas seda hoogsalt vanglana rakendama.
Kuid need olid ajad, mille kõik vangid võib väikese pingutuse järel nimepidi üles lugeda.
Ka kõige mustematel päevadel ei küündinud Peeter ligilähedalegi Stalinile ja Gulagi-aastatele, mida meenutab riste täis metsaalune Sekirka mäe all. Nimede asemel kannavad need numbreid. 9, 15, 21, 26 tähistavad inimeste arvu, kes pärast mäel asuvas kirikus surnukspiinamist lihtsalt alla veeretati ja anonüümsesse massihauda aeti.
Maailmale esitletud kui uus klassivaenlaste “ümberõpetamise” meetod (suurema osa kinnipeetutest moodustasid poliitvangid), oli klooster saanud kolmekümnendate lõpuks piinalaagriks, kus ühel hetkel oli suremus nii suur, et hetkeks muututi murelikuks isegi Moskvas.
Kuid elu kloostriseinte vahel tundus lausa meeldiv nende vangide jaoks, kes 1931. aastal Valget merd Onega kaudu Läänemerega ühendava Belomorkanali ehitusele suunati. 21 kuuga valminud 227kilomeetrise kanali (80 km pikkust Panama ja 160kilomeetrist Suessi kanalit ehitati kümme aastat) rajamisel hukkus eri andmetel 50 000 kuni 200 000 vangi.
1933. aastal avati see kui esimese viisaastakuplaani täitmise musternäide.
II ilmasõja eel hakkas nii piiriäärne vangla häirima Nõukogude Liidu plaane Soome suhtes ja viimased veel elus olevad vangid pandi 1939. aastal sügistormide eel laevale ja viidi teistesse laagritesse.
Pärast Stalini surma nad rehabiliteeriti, vähemalt enamik neist.
Tol sügispäeval, kui Savvati kaldale hakkas sõudma, oli meri haruldaselt rahulik. Ta jõudis kaldale kõigest ühe päevaga ja leidis preestri, kellele pihtida – ehkki raske on ette kujutada, mis patte küll sai erakmungal hingel olla –, ja suri.
