Erakogu

Eks autoga ole sõidetud sügavale Venemaale ennegi, Põlvast vaadatuna tundub ju kõik nii imelihtne! Justkui sõidaks naaberkülla! Et mis seal ikka, umbes, et käid korraks Räpina-nimelises Aapoilvese linnas ära, oled väheke kultuurne, kogud endasse pisut laulupidu ning siuhti koju tagasi.

Tegelikkus erineb sellest mõnevõrra, aga et minu inimmälu on lühikesevõitu, tuleb aeg-ajalt ette uusi katsetusi.

Ükskord sai näiteks Tartust buss renditud ning mõeldud, et asi see pole siis kanduda Aivar ­Ruukeli pulma Udmurtiasse, kust see Soomaa taat oli ühe Ljuda leidnud. Palju hullu ei juhtunudki, ainult et kõigi 40 bussis sisaldunud inimese mälestused on absoluutselt erinevad, ehkki mõnes asjas, mida kõik mäletasid, lepiti hiljem kokku: Iževski tossavad korstnad, õudsed linnadevahelised teed, siis peatee-nimeline lehmarada, kust buss koos voolava saviga kraavi külje peale ujus, kaks linttraktorit, mis bussi välja sikutasid, ja režissöör Õnne Luha, kes Ljuda koduküla tanumatel dokfilmi parema kaadri jahil olles kaameraga vabapidamisel kanu taga ajas.

Avalehele
0 Kommentaari