Kaukaasia mägedesse peitunud riigid ja rahvad suudavad genereerida sõjaajalugu sellisel hulgal, et isegi tõsisel ajaloohuvilisel on raske järge pidada. Kümned väikesed rahvad, kõrged mäed, sõjad ja Venemaa moodustavad ühe virvarri, mis kaugele paistab lihtsalt üks natuke kahtlane Kaukaasia, millest tundub targem eemale hoida.

Need mäed on täis riike, mille piire ja lippe teavad vähesed. Riike, mis olemas peamiselt vaid nende elanike enda jaoks.
Abhaasia lipp
Wikipedia

MANDARIINIDE MAA: Abhaasia

Pealinn Suhhumi. Elanike arv 243 206 (2015). Pindala 8660 km2. Kuulutas end iseseisvaks 2008. 2011. aasta juuli lõpus võttis USA Senat vastu otsuse, mis tunnistab Abhaasia (ja ka Lõuna-Osseetia) Venemaa poolt okupeeritud Gruusia aladeks. Turistidele on avatud nii piir Venemaa kui Gruusiaga, lahkuda tuleb riiki, kust saabuti – mis tähendab, et Vene poolt sisenedes on vaja kahekordse sisenemisega Vene viisat. Eesti kodanikud Abhaasias reisimiseks eraldi viisat ei vaja.
SUHHUMI SULNIS ÄNG: Musta mere delfiinid pidid olema kõige sõbralikumad. Hüljatud olemaisega jahtklubi kohvikus naeratab üks harvadele külalistele tõesti siiralt.
Foto: Silvia Pärmann
Põline eestlaste küla maalilises paigas mägede ja mere vahel on tühjaks jäänud – abhaasid sõdivad, et Gruusiast lahku lüüa, ja sõja lähenedes on eestlased oma ajaloolisele kodumaale tagasi pöördunud. Nii kõlas populaarse filmi “Mandariinid” sisututvustus. Praegu on külad ikka veel tühjad, ehkki sõda on läbi, abhaasid Gruusiast lahku löönud. Abhaasias ringi sõites, isegi pealinnas Suhhumis ringi jalutades on raske uskuda, et kodusõda lõppes juba aastakümneid tagasi. Kõik näeb välja, nagu oleks see olnud äsja, kuulijäljed majaseintes, pommitamise jäljed, varemed, varemed, varemed. Ehkki Venemaa raha eest on renoveeritud hulk hooneid ja ehitatud korralikke teid, laguneb „riik“ kiiremini, kui seda üles ehitada jõutakse.
Mägi-Karabahhi lipp
Wikipedia

SÕDA EI LÕPPE: Mägi-Karabahhi Vabariik (Artsahhi Vabariik)

Pealinn Stephanakert. Rahvaarv 146 573. Pindala 11 458 km2. Kuulutas end iseseisvaks 1991. Oli autonoomne oblast Aserbaidžaani koosseisus, mille staatuse ümber puhkes 1980. aastate lõpus relvastatud konflikt aserite ja armeenlaste vahel. Kohale on võimalik sõita ainult Armeenia kaudu, Jerevanist väljuvad bussid ja jagatud taksod regulaarselt iga päev. Viisa saab piirilt.

Stephanakerti sõidetakse suvel alt orgudest meeldivasse jahedusse jalutama, restoranidesse kuulsat Kaukaasia kööki nautima, igivanu kirikuid vaatama. Pealinna tänavatel ei ole märke sõjast, üheski neist – aga kümme kilomeetrit ülesmäge Shushis jääb mulje, et lahinguid lõppesid alles äsja.

Shushi oli koduks paljudele intellektuaalidele ning hedonistlik suvituslinn. 80ndate lõpus alanud sõjas sunniti aserid lahkuma ja linna asustasid omakorda Aserbaidžaanist välja kihutatud armeenlased.
MÄGI-KARABAHHI VABARIIK: relvastatud konflikt aserite ja armeenlaste vahel puhkes juba 1980. aastate lõpus. Hoolimata sellest, et välispoliitika ekspertide kirjelduse järgi on Armeenia ja Aserbaidžaani vaheline suhe kõigest „väikese intensiivsusega sõda“, pole see intensiivsus kohalike inimeste meelest kunagi olnud piisavalt väike – kokkupõrked on pidevad ja igaüks suudab oma perekonna, naabrite, sõprade, tuttavate hulgast paarkümmend hukkunut üles lugeda.
Foto: Silvia Pärmann
See sõda on kestnud nii kaua, et keegi enam tegelikult ei saagi aru, kuidas kõik üldse nii valesti läks ja kas see algas juba varem või ikkagi hetkel, kui Stalin mingil põhjusel aseritele muljetavaldavat kingitust tahtis teha ja natukese riigi varasalvedes ringi vaatamise järel otsustas neile kinkida Mägi-Karabahhi.
Kabardi-Balkaaria lipp
Wikipedia

LÄMMATAV KITSIKUS: Kabardi-Balkaaria

Pealinn Naltšik. Rahvaarv 865 828 (55,3% kabardid, 25,1% venelased, 11,6% balkaarid). Pindala 12 500 km2. Asub Vene Föderatsiooni koosseisus ning ka sealne suurim ja populaarseim alpinismi-, turismi- ja talispordipiirkond Elbruse Rahvuspark paikneb Kabardi-Balkaari Vabariigis. Naltšiki lennujaamal on regulaarne ühendus Moskvaga, vajalik on Vene viisa.

Eelmisel aastal PÖFFil linastunud kabardi režissööri Vladimir Bitokovi film „Sügavad jõed“ on päris hea sissejuhatus balkaari-kabardi ellu: külast eemal jõekaldal seisab maja, milles elab vana mees koos kahe täiskasvanud poja ja ühe poja naisega. Vastuseis külaga hakkab juba esimestest minutitest hirmutavalt kasvama, kuni – jääb mulje, et osalt lihtsalt igavuse peletamiseks – peaaegu kõik on maha löödud…
AJALOO ILU: Naltšiki linnaservas tõmbuvad autod õhtuti maanteedelt kõrvale, et koju liikuvatele lamba- ja lehmakarjadele ruumi teha.
Foto: Silvia Pärmann
Rahulikus ja tihtipeale ka nõukanostalgilises rütmis tiksuv Naltšik tundus pärast sellist sissejuhatust küll helge, ent ikkagi lämmatav paik. Enamik Kabardi-Balkaariasse saabuvaid reisijaid suundub kohe Elbruse (5642 m, Venemaa kõrgeim mägi) poole – märkamata tihtipeale, millisesse Vene Föderatsiooni vabariiki nad üldse sisenenud olidki.
Põhja-Ossetia lipp
Wikipedia

PIDEV PÕHJUS MURETSEDA: Põhja-Osseetia Alaania Vabariik

Pealinn Vladikavkaz. Rahvaarv 701 765. Pindala 8000 km2. Beslani pantvangitragöödia jääb meelde paljudele veel pikaks ajaks – ka neile, kes selle vabariigikese asukohta kaardilt kunagi üles leidnud polegi. Asub Vene Föderatsiooni koosseisus, vajalik on Vene viisa. Vladikavkazi lennujaamal on regulaarne ühendus Moskva ja Peterburiga.
SUURLINLIK: Vladikavkaz on tõeline Kaukaasia metropol, kus siiski mäed oma lähedust pidevalt meelde tuletavad.
Foto: Silvia Pärmann
Kummalisel kombel on sõdadest pikalt eemale hoida suutnud Põhja-Osseetia just see, mis regiooni probleemid kõige teravamalt välja toob. Ja mida keelavamaks ja käskivamaks igapäevase elu osas muutub Moskva, seda enam lööb traditsiooniliselt võimule lojaalses regioonis elavate osseetide protestivaim välja. Plakatid tekstidega „Ühe Osseetia eest“ ei ole kummalgi pool piiri kuhugi kadunud.
Louna-Osseetia lipp

MAA PILVEPIIRIL: Lõuna-Osseetia Vabariik

Pealinn Tshinvali. Rahvaarv 53 532. Pindala 3900 km2. 20. septembril 1990 deklareeris Lõuna-Osseetia Ülemnõukogu Lõuna-Osseetia iseseisvaks nõukogude vabariigiks Nõukogude Liidu koosseisus ja soovis ühineda Põhja-Osseetiaga. Järgnes sõda Gruusiaga, mis peab Lõuna-Osseetiat oma territooriumiks. Kohalesaamine on keeruline ja pidevalt muutuvate reeglitega. Välismaalaselt eeldatakse kohaliku giidi olemasolu ja piiri saab ületada vaid Põhja-Osseetiast. Täiendavat viisat soetama ei pea. Piir Gruusiaga on suletud.

Kogu Lõuna-Osseetia asub merepinnast rohkem kui 1000 meetri kõrgusel ja oli 90ndateni piirkonna üks jõukamaid kante. Lisaks põhitööle oli peaaegu iga pere „import-eksport“-äris – grusiinidelt osteti kokku puuvilju, mis mägedes ei kasvanud, ning müüdi need Põhja-Osseetias Vladikavkazi turul maha. Nüüd on inimesed linnade kaupa lahkunud paremat elu otsima. Ehkki osseedid on kirglikud ja visad sõdijad, väsitab selline elu ja perspektiivitu tulevik paratamatult ka kõige vaprama vabadusvõitleja lõpuks ära.
TULEVIK: milline on elu ja riiklik korraldus Lõuna-Osseetias siis, kui need poisid täiskasvanuks saavad, ei oska arvata mitte keegi.
Foto: Silvia Pärmann
Kuni Venemaal jätkub huvi täita 70% Lõuna-Osseetia eelarvest, jagada osseetidele tasuta ülikoolikohti, korraldada postiteenust ja veel sadu suuremaid ja väiksemaid asju, kulgeb elu vähemalt pealtnäha rahulikult edasi. Lõputud rohelised mäenõlvad, mille tagant kerkivad uued mäetipud ja järved ning siis jälle järgmised mäed, loovad vabaduse illusiooni täiuslikult.
Wikipedia

LÜÜRILISED SÕJAMEHED: Tšetšeeni Vabariik

Pealinn Groznõi. Rahvaarv 1 436 981 (2018). Pindala 17 300 km2. Itškeeria Tšetšeenia Vabariik kuulutas end iseseisvaks 1990, praegu Vene Föderatsiooni koosseisus. Esimene Tšetšeenia sõda oli Itškeeria Tšetšeeni Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vaheline relvakonflikt 1994–1996. Teine Tšetšeenia sõda oli 1999. aastal Venemaa alustatud sõjakäik, millega Tšetšeenia tagasi vallutati. Groznõi lennujaamal on regulaarne ühendus Moskva ja Peterburiga, vajalik on Vene viisa.

Tšetšeenid on oma iseseisvuse eest pidanud nii verist võitlust ja saatnud maailma nii arvukalt terroriste, et ilmselt on hulk inimesi, kes arvavadki, et tšetšeen on elukutse, mitte rahvus.
TULI UDUS: Tšetšeenia mägedes vinduv konflikt lööb aeg-ajalt eredalt lõkkele, et orust tõusev valge udu siis kõik mõneks ajaks petlikku pehmesse idülli mässiks. Ja nii juba 200 aastat.
Silvia Pärmann

Selle taustal hämmastab kohapeal tšetšeenide kirjeldamatu külalislahkus ja nende muusika ja kirjanduse lüürilisus.

Ent tšetšeenid ei unusta seda ebaõiglust, mida alustuseks Nõukogude Liit ja siis Vene Föderatsioon on neile toonud. Nad on vaikides vastu võtnud linnatäie kingitusi – alustades Grožnõi uuest mošeest, mis on põhjusega korduvalt maailma kümne kõige kaunima mošee hulka valitud, ja lõpetades väljakutäie tornelamutega. Selle rahu hind rublades on olnud pööraselt kõrge. Ja kas see jääb püsima?
Wikipedia

POOLKOGEMATA VABARIIGIKS: Inguši Vabariik (Inguššia)

Pealinn Magass. Elanike arv 488 040. Pindala 3000 km2. 1990. aasta mais moodustati Tšetšeeni-Inguši ANSV, sama aasta novembris teatati Tšetšeeni Vabariigi loomisest ja tema väljumisest Tšetšeeni-Inguši Vabariigi koosseisust. Inguši vabariik moodustus 1992. aastal ja on Vene Föderatsiooni koosseisus. Kohale saab läbi Grožnõi ja Vladikavkazi, millel on lennuühendus Vene suurlinnadega. Vajalik Vene viisa.

Enamik ingušše elab mägedele lähemal, kui linnas kortermajas seda saab. Kasvatab mesilasi, käib kalal, harib põldu ja siunab tšetšeene, kes kõik pea peale pöörasid nii pikaks ajaks.
KÜLALISLAHKE KANT: Inguššide kodud on külalistele avatud – perenaine ja tütred kupatatakse kohe kööki ja külaline peab valmis olema nii pikkadeks tulisteks poliitilisteks sõnavõttudeks kui lõunaks peremehega.
Foto: Silvia Pärmann
Ehkki sõjad pole võõrad neile endilegi. Kogu maa on täis kunagisi kindluslinnu ja kaitsetorne, milles elati II maailmasõja ajalgi veel – siis küüditati peaaegu kõik ning oma kunagistesse küladesse tagasi pöördumine keelati. Uhked linnad seisavad nüüd tühjana, lõbustades vaid üksikuid turiste.
Wikipedia

KÕIGE TÕELISEM MÄGEDE MAA: Dagestani Vabariik

Pealinn Mahhatškala. Elanike arv 3 063 885 (2018). Pindala 50 300 km2. Dagestanis elab üle 30 etnilise rühma, põlisrahvad moodustavad üle 80% rahvastikust. Pärast islamistide ebaõnnestunud katset kuulutada 1999. aastal välja sõltumatu Dagestani Islamiriik on Dagestanist uhtunud üle mitmed vägivallalained. Praegu Vene Föderatsiooni koosseisus. Mahhatškalal on lennuühendus Vene suurlinnadega, saab siseneda ka Aserbaidžaani poolt. Vajalik Vene viisa.

Dagestani nimi on väga otsekohene ja aus – see tähendab tõlkes mägede maad. Ent mitte sellega pole Dagestan ennast inimeste mällu kirjutanud. Islamiterroristid ja sõda on esimesed, mis meelde tulevad.
AJALOOLISE VENEMAA ÜKS VAESEMAID PROVINTSE: Dagestan erineb Venemaast nii väga, et paljudele venelastelegi tuleb tema paiknemine föderatsiooni koosseisus üllatusena.
Foto: Silvia Pärmann
Tänase Dagestani on kuulsaks kirjutanud sealt pärit Alisa Ganieva, kes on jõudnud isegi Vene Bookeri preemia shortlist’i – eriti realistlik tundub distantsilt vaadates houellebecqilik utoopia „Mägi ja müür“, milles islamist surmani tüdinenud Venemaa Dagestani piirile müüri ehitas. Kohapeal on kõik muidugi hoopis teist nägu.
DERBENT: Venemaa lõunapoolseim linn on väidetavalt ka vanim -- esmamainimine on pärit juba 8. sajandist.