Kanakuuti meenutavad teemajatoad, kus õhtul hingeõhk aurab, lumetormis kaduv elekter, lõputud astmed ja päikesepõletus silmades – kuid kontrastiks ka juba sadu kilomeetreid täiuslikke rännuradu, kus tuleb olla tänulik kõige eest, mis on kõrgustesse veetud. Nepalis matkamisest võiks kirjutada mitu erinevat lugu, tõdeb Krõõt Padarik.

Esimese hooga ei oskaks mugavust muidugi kuidagi Nepaliga seostada. Tegemist on ühe maailma vaeseima riigiga, mis on lausa kordades vaesem kui tema naaber India – rääkimata teisest naabrist Hiinast. Vaesus pole ka ime, kui selle ülimägise maalapi harimine toimub suuresti paari ruutmeetri kaupa härgade ning puuadraga. Riigi kõrgeim punkt on muidugi Džomolungma (ehk Mount Everest) oma 8848 meetriga. Madalaim punkt on üle saja korra madalam ehk 70 meetrit.

Suurim kulu ja ebamugavus seondub lääne inimesele Nepali mägedesse kohalesaamisega. Katmandus maandudes tervitab saabujat Kuressaare bussijaama meenutav punastest silikaattellistest hoone, mille parimad päevad jäävad poole sajandi taha. Õngitseme oma matkakotid telekakastide ja muu kola seast pagasilindilt välja ning sukeldume Katmandu vilkasse sagimisse. Enne lõppsihtkohta – Annapurna piirkonda sõitmist, peame veel kohalikus turismiametis endale load taotlema.

Avalehele
1 Kommentaari