Vähem liiklusõnnetusi, vähem kvaliteetseid organeid
Hispaania hullumeelne liiklus, kus punane tuli ei tähenda vastupidist rohelisele, kiiruspiiri määrab liiklusmärgi asemel hoopis juhi jala raskus ning kus süsimustale asfaltile veetud säravvalgete joonte kontrasti on lihtsalt ilus vaadata, kui neist oma suva järgi üle sõidad, on unustusse vajumas. Punktisüsteemiga juhiload on liiklusanarhistidele päitsed pähe pannud. Mida aeg edasi, seda vähem hukkunuid. Viimase 40 aasta väikseim ohvritearv, viimase 40 aasta parim uudis! Üksteise võidu hõiskavad saavutusest ajalehed ja siseminister Alfredo Pérez Rubalcaba. Ja selle peale on kohe kõigil tunduvalt turvalisem Hispaania teedel liigelda teades, et ka kõrval, ees ja taga sõitev autojuht peab suure tõenäosusega kiiruspiiridest ning lubatud prommilidest kinni. Vahet pole, kas hirmust punktide kaotuse või surma ees. Tulemus on ju sama.
Jumal tänatud!
ohatakse kergendatult, kuigi jumalaga pole siin midagi pistmist.
Vanarahvaga aga küll, sest tema tarkus peksleb ähvardavalt
alateadvuses: pole halba ilma heata. Ja vastupidi. Kuid, mis saab nii hea
uudise juures ometi halba olla? Mida negatiivset võib põhjustada
liiklusõnnetuses hukkunute vähesus?
Oleneb, kust ja kelle poolt asja vaadata.
Raviasutused kinnitavad, et jah, viimase 40 aasta parima uudise varjus kasvab
üks halb: liiklusohvrite vähenemine on vähendanud ka
doonorelundite hulka ja nende kvaliteeti. Kui enne päästis ühe
surm mitme elu, siis täna võib ühe päästetud elu
tuua mitu surma. Liiga karm, et mitte olla tõsi.
Tunneteta arvud teatavad, et kui 1992. aastal tuli
liiklusõnnetustest tervelt 43,2% doonorelundeid, siis viimane statistika
näitab selleks vaid 10,1%. Meedikud lohutavad, et leidub alternatiive:
perekonnad on aina rohkem nõus oma kadunukese elundeid haiglale
loovutama, suurenenud on ka elusdoonoritearv. Suurem osa siirdatavatest
elunditest tuleb Hispaanias siiski juba eluta kehadelt.
Õnneks on organeid, nagu süda ja kopsud,
mille endise omaniku vanus pole nii oluline. Ent näiteks neerude
efektiivsus hakkab alates 35. eluaastast langema 1% aastas ja
kõhunääret ei saa vanematelt kui 45-aastased üldse
võtta. Ent möödunud aastal oli vaid 25,5% doonoritest vanuses
15-45, kellelt saab doonorluseks kasutada kolme kuni seitset elundit samal ajal
kui vanema doonori puhul kuni kahte, venitades just nooremate patsientide
kannatusi. Varem oli see tendents vastupidine.
Üldisel ootelehel figureerib üle 5000 nime. Kuna aga suurem osa
elundeid tuleb laipadelt, siis on nende vähenemisel vaja otsida
tõhusaid alternatiive. Spetsialistid ütlevad, et parim oleks
elusdoonorite arvu tõus ja nii ongi hakatud riiklikul tasemel
õhutama doonorlusele, et inimesed loovutaksid ühe oma neerust, sest
mis nad kahega ikka nii väga teevad? Või miks mitte
loobuda tükikesest oma maksast.
Näed neid üleskutseid solidaarsusele ja mõtled, kas sa ise
seda teeksid? Mõne lähedase jaoks, jah, ent kellelegi tundmatule?
Ilmselt kui oleksin elundikaubanduse nõrgim lüli ehk arengumaal
elav vaene, tumedanahaline naine. Ja siis poleks põhjuseks kohe
kindlasti solidaarsus.
Samal ajal kui sina kahtled
küüniliselt pole Headus maailmast veel ära põgenenud.
Mõne kuu ees jutustas 44-aastane Juan raadios, kuidas kumbki tema neer
ei tööta, ent sobivat doonorit pole ta viimase kuue aasta jooksul
leidnud. Juan oli väsinud ja tahtis surra.
Ööprogrammi kuulas oma kodus juhusli
kult 60-aastane Gregoria, kes ei mõelnud pikalt ja helistas raadiosse.
Mõne päeva pärast läksid nad koos Juaniga haiglasse,
tegid proovid ja Gregoria sobiski mehele doonoriks.
Võhivõõrad!
Mis
võhivõõrad? Täna elab Juanis üks Gregoria
neerudest. Lähedasem on kellelegi raske olla.