Vaibad ja tübeteikad, miljonid ja melonid
Tallinna lennujaamas on täiesti võimalik, et lähed alles tund enne väljalendu kohale ja jõuad selle ajaga teha nii check-in’i, ühe kiire ostu poes kui vajadusel ka tassi kohvi juua, kuid Taškendis kindlasti mitte.
Kui lähed kohale kaks tundi varem, siis jääd ilmselt lennukist maha, kolm tundi varem – võib-olla piisab. Südamerahu ja närvirakkude säilitamiseks tasub kohale minna neli tundi varem ja igav ei hakka ikkagi, sest kõikvõimalikke kontrolle, läbivalgustamisi, pagasis sorimisi, ankeetide täitmisi ja küsitlemisi on iga paari sammu järel.
Selleks et Taškendist jõuda Riiga (sinna lend on veidi lihtsam), kontrolliti passe kuus korda ja pagas vaadati läbi vaid korra või kaks vähem.
Reisijail on aga kotte palju. Väga palju. Enamik reisijatest on kohalikud ja kuna Usbekistan on suhteliselt suletud riik, siis toovad piiri taha pääsejad endaga kaasa nii palju kaupa kui vähegi võimalik. Tundub, et peamiselt riideid, sest muidu ei oleks võimalik neid hiidkotte liigutada. Ilmselt müüakse suurem osa sellest kraamist hiljem turul maha.
Mis puutub riigi teatavasse suletusse, siis Taškendi lennuväljal tervitab reisijaid suur plakat: “Ära mine välismaale tööle, võid sattuda orjaks.”
Inimesed
Sageli vingutakse, et eestlased ei naerata. Et eestlased on hirmus tõsised, aga kõikjal mujal ollakse rõõmsameelsed, mis on muidugi vale, sest ei Rooma ega Pariisi elanikud ei eristu emotsioonide poolest kuidagi eestlastest, vähemalt minu kogemused näitavad seda, kuid Usbekistanis on tõesti asjad teisiti.
Kohe alguses hakkas naeratama meie giid Ilja, kelle päris nimi oli hoopis Ilhom, aga ta palus ennast lihtsuse huvides Iljaks kutsuda.
Ta oli kohalik, jutukas ja elurõõmus noormees, kes mitte lihtsalt ei olnud särav isik, vaid suutis käigupealt ära rääkida Timuri lastelaste elulood, või selle, miks mägedes kasvavate lammaste liha maitseb erilisemalt kui tasandike rohtu söövate oma. Aga ta polnud ainuke, kõik ülejäänud on üsna samasugused.
Ning nad pole mitte lihtsalt elurõõmsad, vaid ka üllatavalt hea välimusega ja saledad. See käib mõlema soo esindajate kohta.
Saleduse teema tuli ka kohalikega jutuks ja nemad ütlesid, et “meie inimesed ei saagi paksuks minna, sest me teeme nii palju füüsilist tööd”.
Vaid mõnel vanaproual on natuke kogukust. Nemad istuvad varjus olevatel pinkidel, kirjud kleidid seljas, vahepeal lehvitavad möödakäijatele ja naeratavad kuldhammaste sädeledes.
Kuldhambaid särab paljude suus, sõltumata nende vanusest, kuid pensioniealistel on need lausa kohustuslikud. Meenub, et see riik kaevandab ise kulda.
Kohalikud tüdrukud ja poisid astuvad julgelt ligi, vaatavad pruunide silmadega otsa nagu koerakutsikad ja tahavad sinuga koos pilti teha.
Võetakse poose, eputatakse, eks igaüks tahab pildil hea välja näha. Mõni tahab, et sa ise neist pilti teeks, nii juhtus Buhhaaras ja Samarkandi turul.
Idamaa kombe kohaselt käibki peamine kauplemine turgudel. Mida iganes soovid: riided, kuldehted, vürtsid, vaibad. Mõned vaibad on nii suured, et nendega saaks katta terve mošee põranda.
Sealt ostetakse ka suures osas oma igapäevane toit. Turult läbi minna, ilma et pakutavat ei maitseks ja üht-teist kaasa ei ostaks, on suisa võimatu. Tükk halvaad, siis teine, noaotsa pealt ulatatakse tükk tundmatut maiustust. Pähklid, mandlid, aprikoosid... Rosinatest võid endal kõhu täis süüa ja nende valik on väga lai. Selleks ajaks, kui tübeteikade müüjateni jõudsin, oli kõht juba mõnusalt punnis.
Selgus, et nii lihtsalt asja nagu tübeteika saab kanda mitmeti. Müüja selgitas, et mina pean seda kandma rohkem kuklas, muidu paistavad mu kõrvad liiga suured. Kui ma jutust piisavalt aru ei saanud, siis seadis ta selle mu peas ise õigesse asendisse.
Ilja tõstis selle aga hoopis kolmandasse asendisse ja hõiskas: “Aga vot nii käivad traktoristid!” ja naeratas võidukalt. Jah, nad naeratavad palju.
Postkaardimüüja Buhhaaras, vanemas keskeas mees, küsis kõigepealt, kas ma olen abielus. Küsis vene keeles, sest enamik 30+ vanuses elanikest oskab seal vene keelt.
Vastasin, et ei ole.
“Ei ole? Kuidas see on võimalik?!” hüüdis ta ja tõstis käed taeva poole.
“Ise ilus noor mees ja ei ole abielus. Ei, selline asi ei kõlba kuhugi. Nüüd teeme nii, et jääd siia elama. Jääd siia elama, me leiame sulle naise ja sinust saab tubli muhameedlane.”
Plaan oli valmis, ega vastu vaidlema ei hakanud, sest mida ta siis ikka nii väga valesti ütles. Aga mehe silmad naersid.
“Ah, pole midagi. Kust sa pärit olidki? Eestist? Jaa, tean Eestit küll. Ma olin Riias sõjaväes, käisin Tallinnas samuti. Ilus linn. Aga õlu on teil kange. Ühe jood ja “uže uletaješ” (juba lendad)”.
Seejärel viipas ta käega. “Tule nüüd siia, ma näitan sulle pilte. Mul on üks foto viimasest Buhhaara emiirist.”
Ostma ei pidanud midagi, kõige olulisem oli niisama juttu puhuda.
Ta polnud ainuke kohalik, kes oli Eestis käinud. Vanemad inimesed teavad kõik Eestit, paljud on käinud siin kohapeal. Või kui mitte Tallinnas, siis Riias kindlasti.
Olime ju kunagi sama riigi osa ja ühine minevik aitab lihtsalt kontakte leida.Sellele sai korduvalt kinnitust.
Toit
Usbekistan on ennekõike tuntud kui pilafi kodumaa, aga ütlen kohe ära, et reisi vältel seda süüa ei õnnestunud.
Võib-olla oli reis liiga organiseeritud ja üritati näidata, kui tänapäevased ja läänelikud nad on, aga võimalik, et tegemist oli juhusega.
Meistrid on nad valmistama kõikvõimalikke pannkooke ja pirukaid.
Neid pirukaid, nimega samsa, müüakse ka paaris kohas meil, aga kui meie omad on veidi kuivad, siis nende omad on mahlased ja suured. Täidiseks mitmesugused ürdid, kartul, tundmatu piimatoode (kohupiim?), lambaliha. Eks neid variante saaks olla teisigi.
Eeltoiduks pakutavana piisab nendest terveks eineks. Ja siis kui tunned, et enam süüa ei jaksa, saabub supp, seejärel praad, magustoit ja kõik lõpeb kohustusliku teejoomisega.
“Tundmatu piimatoode” võib mõjuda seedimisele väga virgutavalt, kui nüüd pehmelt väljenduda, aga samas, pole olemas kõhuhäda, mida ei saaks ravida kohaliku Usbeki viinaga, mis pealegi maksab viis-kuus korda vähem kui välismaine importalkohol.
Kõik importkaubad ongi väga kallid ja ega neid eriti müügil näha polegi.
Iga välismaine kaubamärk torkab kohalikele kohe silma ja mu Canoni fotoaparaati sooviti isegi ära osta.
Teel
Tuleb sõita ühest linnast teise. Minaretid ja sinised kuplid jäävad seljataha, uued on juba ees ootamas.
Vahemaa Buhhaarast Samarkandi on umbes 300 km. Vahepeal on tunne, et tee kaob ära, sest vähemalt Eestis olid teed sellises seisukorras viimati Põhjasõja ajal.
Siis jälle olukord paraneb ja maantee hakkab meenutama juba meie mõistes kiirteed, kuigi kui auto kiirus kasvab üle 60 km tunnis, hakkab sõiduk hüppama.
Mis silmale paistab eemalt sile, ei pruugi sile tunduda tagumikule.
Eesleid, lambaid ja hobuseid on autoaknast näha kordades rohkem kui teisi autosid.
Väga levinud sõiduvahend on eeslivanker. Vankris on hunnik arbuuse ja vankril istuvad vanamees ja poisike. Vanamees juhib eeslit ja poiss chat’ib nutitelefoniga. Ajalugu ja tänapäev käsikäes.
Kui tee ei läbi parasjagu kõrbe, siis kohtab kõikjal arbuusi- ja melonimüüjaid. Kirjudes rättides naised ja tübeteikadega mehed õpetavad, kuidas head vilja ära tunda. “Kui osta ei soovi, siis maitse niisama. Hea, et peatusid ja sai sinuga suhelda.”
Suur jäätis ja pooleteistliitrine pudel vett maksab tänavamüüja käest ostes umbes 80 eurosenti. Kohalikus rahas on see küll umbes 2400 sommi.
Rahaga on seal üldse keerulised lood, sest kurss euro suhtes on ligikaudu 1 : 3000. Suurim rahatäht on aga 1000sommine. Igaüks on miljonär.
Nii palju siis rahast ja hindadest
Öö Samarkandis
Jõudes Samarkandi, on juba hämar. Sõit on kestnud viis tundi.
Pika sõidu sisse mahtus peatus Timuri sünnilinnas Shahrisabzis ja sai imetletud tema hiiglasliku suvepalee varemeid. Selle ees asuva Timuri kuju ümber käis alles ehitustöö, rajatakse purskkaevusid ja kõnniteid. Meie mõistes hirmuvalitseja Timur on seal tõeline suurkuju ja mitte ainult minevik, vaid ka tulevik on suures osas tema kultusele üles ehitatud.
Sama uhke oli Samarkandis olev restoran, kuhu mindi õhtust sööma.Laes lühtrid. Saalis pikad lauad, nagu meil pulmas. Laudadel valged linad. Kristall ja kuld helgib kõikjal vastu. Muusika mängib.
Alguses oli laval elav esineja, hiljem jätkus pidu lääne ja kohalike hittide saatel. Ja inimesed tantsisid! Osa laudade vahel, aga enamik lava ees. Tüdrukud tantsisid saali ühes servas ja noormehed teises. See on täiesti loomulik, nii see käibki.
Nagu saan hiljem teada, ongi neil selline komme, et kui ollakse koos sõjaväes, siis käiakse hiljem ka koos tantsimas.
Eriti hoogsa idamaise loo ajal haarasid noormehed eikusagilt väikesed rätikud ja hakkasid nendega lehvitama. Üks kükitas maha ja teised hakkasid tema ümber ringis keerutama.
Tüdrukud olid hõivatud omavahel, mõned neist plaksutasid. Lugu läks järjest hoogsamaks.
Ilja silmad lõid põlema. “Lähme tantsima. Tule, lähme,” kutsus ta mind.
Olin ebalev. Ühest küljest oli pidu ju tore ja ma polnud kunagi varem muuseumis tantsinud – koht meenutas kõige rohkem mõnes palees asuvat muuseumi –, kuid üks oli selge, võõrast tüdrukut siin tantsima kutsuda ei tasu, võib nuga saada.
“Tule, tule. Lähme, lähme,” jätkas ta pealekäimist
Lõpuks ma taipasin – mingeid naisi siin tantsitada ei tule. Siin tantsivad mehed omavahel.
Ei tahtnud küll ebaviisakas olla ja toredale inimesele pettumust valmistada, aga lõpuks pobisesin, et ma ei oska tantsida. Ma muidugi oskan, aga mitte sedasi, mitte niimoodi rätikutega.
Poiss oli pettunud, aga üksi tantsima ka ei läinud.
Kui õhtusöögi lõppedes joodeti meie väikesele seltskonnale poolvägisi sisse pudel viina, siis olin valmis kaaluma juba esimeste tantsuliigutuste sooritamist, kuid aeg sai läbi ja tuli suunduda hotelli.
Kõik muu
Võiks rääkida veel Samarkandi kullaturust, pulmariiete laiast valikust Taškendis, keraamikamüüjatest, kes ühe taldriku asemel mulle lõpuks hoopis kuus tassi maha müüsid, kohaliku õlle joomisest lamamisdiivanitel, või kuidas iganes neid 1001 öö muinasjutu mööbliesemeid kutsutakse, ja paljust muust, kuid aitab.
Selge on see, et sinna tasuks uuesti minna. Miks mitte matkates, seljakott seljas, mööda ajaloolist Siiditeed.
Palju jäi ka tegemata. Pilaff jäi ju söömata ja ööklubis tantsimata.
