Olen ikka tahtnud ära käia Kalevalas, väikeses asulas, mis kannab soomlaste vägeva ­eepose nime ja kus Elias Lönnrot suurema osa neist lugulauludest üles kirjutaski. Ingliskeelses keeleruumis tuntakse „Kalevalat“ mitte niivõrd eepose kui nõiaraamatuna, milles leidub palju autentseid loitse. Kunagi oli just see kant põlissoome vaimsuse kese.

Ainus tee „vene poolelt“ Kalevalasse pole kergete killast; Kemi linnast on sinna alla kahesaja kilomeetri, kuid sõitsime kuus tundi, sest saime kogeda kõigile halva tee omadustele – teravaservalised asfaldiaugud, järsud kurvid, kohatine kruusatee – lisaks veel sellist eksootikatki nagu keset teed asfaldist läbi pressinud kuusekänd, mille puujuurikad maapinna külmumise-sulamise käigus üles lükanud olid. Kui juhtisin kohaliku autojuhi tähelepanu rariteetsele vaatepildile, kehitas see vaid õlgu – siin neid küll… Võimalik vaid Venemaal?

« Avalehele 1 Kommentaari