Seal, Tratist pooletunnise sõidu kaugusele jäävas Laem Soki sadamas on murdepunkt, kus tungleb juba rohkem Tai ja Kagu-Aasia puhkajaid kui eurooplasi, ning veel poolteist tundi hiljem Koh Koodi (ka nimega Ko Kut) saarel lahustuvad roosaks põlenud inimesed palmisalude ja kohalike rollerite vahel sootuks, maailm muutub vaikseks – ainult naeratused ei kao mitte kuhugi.

Mul on alati olnud tunne, et kõige ägedam ja parem aeg reisimiseks oli 70ndatel ja enne seda, ehk isegi mõni hetk 80ndatel veel, ent lõppes päris kindlasti selleks ajaks, kui mina reisima sain hakata. Lähis-Ida sõjad ja poliitilised pöörded; jõukuse kasv, mis esimese hooga kõik kohad odavate Hiina asjade ja arhitektuuriga täitis – osa piire sulgus välismaalastele tihedamalt või täiesti ja mustad katted langesid naiste kirevatele riietele; teiselt poolt muutus kõik ühetaolisemaks, vastavalt vajadusele kas lääne või hiina maitsele vastavamaks. Ma oleksin tahtnud käia Kabulis džässiõhtutel enne sõda, vaadata Abu Dhabi nimelises sadamakülas pärlipüüdjaid; käia Kuubal, enne kui kõik lagunema hakkas ja vanad Ameerika autod ei olnud veel vanad; ja näha Tai paradiisirandu, enne kui Phuket ja Samui miljonite turistidega täitusid.

Aga vähemalt üks nendest asjadest ei tundunudki päris võimatu olevat. Koh Kood, kuhu laev mu umbes kahe tunniga tõi, ei olnud muidugi nii turistivaba kui 70ndatel, aga – nagu kogenud Tais puhkaja õhkasid – see oli täpselt nagu Phuket 70ndatel.