Autojuht kirjeldas oma Lukašenko-kiidukõnes, kuidas vaene mitme ­lapse üksikema mullivanni ja basseiniga maja sai võrdsusprintsiibi alusel varade ümberjagamise tulemusel ja kuidas riik ­hoolitseb oma kodanike eest – isegi meie ­võiksime Valgevenesse kolida ja meile antaks tasuta maja, milles elada. Hiljem kohalikega suheldes selgus, et maja tõesti saab, aga see asub maal, kus ainus teenimisvõimalus on lehma lüpsta, mille eest saadava raha eest ei saagi mujal elada kui maal, kus endalüpstud piim sind näljast päästab.

Ma ei armasta suurlinnu. Aga Minsk mind ei pelutanud. Meeletult laiad magistraalid ja avarad väljakud, kus sõidab ringi käputäis autosid ja liikleb vaid kohalik rahvas, mis tähendab, et vastupidi Euroopa pealinnadele, mille ülerahvastatusega oleme harjunud, võib Minskis nautida kohalike naturaalset elutempot ja kiiret pole neil kuskile. Kümne Valgevenes veedetud päeva jooksul kohtusime vaid ühe välismaalasega, kes sulandus kohalikku miljöösse. See oli ainus märk lisaks meile endile, et ka Valgevene on osa suuremast maailmast ühes teiste rahvaste ja kommetega.

Peale tankidel turnimise, mis oli kohalike laste tavaline meelelahutus, saime osa eksklusiivsest sürpriisi-külastusest. See oli väikelinnas Lidas. Olime ainsad, kes soovisid lõbusõitu uputuseelsel karussellil Sjurpriz, mille turvameetmed – kes veel nõukogude ajast mäletab – on raudkett piha kõrgusel. Raudketist polegi suurt lugu, gravitatsioon teeb oma töö. See-eest tekitas püstloodis tõusmisel ärevust küsimus, kui pikaealine selline aparaat olla võib, kui puudub turvainspektsioon. Teisalt tähendaks turvainspektsioon ilmselt seda, et ürgsed masinad läheksid vanarauaks, ja sellest oleks kahju. Keerelda ainsate lunapargi külastajatena lahke suvepäikese all Sürpriisil, liblikad kõhus saltosid viskamas, on midagi lapsepõlve unistuse laadset, mida täiskasvanuna ette võtta on vabastav ja lõbus.

Meie kontaktisik Larissa – klienditeenindaja oma linnaosa turu kosmeetikapoes – võttis meid Lidas vastu paneeritud kanafilee, pudeli viina, suitsupeki ja hapukurgiga. Kõigepealt pits viina ja võib sööma asuda. Viina peale mahla joomist nad ei tunne. Viina peale võetakse pekki. Ukraina noortele rokkaritele polnud rohkemat kui leiva nuusutamine vajagi, aga nendest hiljem. Reisi käigus tehti meile selgeks, et asi pole zakuska’s, vaid zapivka’s. Kui meil ollakse harjunud alkoholi mahlaga alla loputama, siis neil ollakse harjunud toitu alkoholiga alla loputama. Ja toit on hea! Ja lauale kantakse kõik, mis on!

Valgevenes sõime elu parimaid kapsa­rulle. Kapsa sisse oli rullitud juurviljasegu ja rullid ise marineerisid oma tundi oodates imelises letšolaadses kastmes. Golubtsõde kõrval seisis poeletil klaaspurk salatiga Tervis. Salati nimi olla lihtsalt selline! Lida keldripoes avastasime Bresti lihakombinaadi toote kalbasa Estonskaja. Ja tänavatel müüdav kali – see oli parem veel kui lapsepõlves!

Viimased päevad Valgevenes veetsime Brestis noore fotograafiga, kes meid uhkusega oma Žiguli-Lastotškaga sõidutas, ja tema tsiklimeestest sõpradega. Nende kaudu saime öömaja Kiievisse, kus sõbrunesime reisi lemmikvõõrustajaga – viiekümnele lähenev hipi-muusik-­baiker-ärimees hüüdnimega Juss, keda muudmoodi kui trussikute väel me eriti ei näinudki. Meie saabudes Tampere tänavale oli voodiase juba valmis, jõime Jussiga “tšaiku” ja ta soovis meile lõbusat pidu, sest Kiievisse rihtisime Chaykafestile näppu viskama.

Kuid enne veel tuli ületada Ukraina piir. Piiripunktis põrkusime Ukraina Piirivalve sildi all esineva kohaliku show-trupiga. Taas kord suruti pihku paberilipikud, mis tuli täita ja alles hoida. Lipikul seisis küsimus riigi külastamise eesmärgist. Märkisime “turism”. Andsime dokumendid üle. Piirivalvur vaatas korra ja lajatas meie dokumendid dramaatilise laksuga üle laua tagasi, sealjuures teatraalselt žestikuleerides ja uskumatuse väljendamiseks silmi pööritades, ning võttis meile otsagi vaatamata ette järgmised.

Uus katse oma dokumente esitada lõppes sama emotsionaalse etteastega. Pärast veerandtunnist asjatut katsetamist otsustas üks naispiirivalvur selgitada, et kui me kirjutame “turism”, peab olema turistiviisa, mis sest, et Euroopa Liidu kodanikel pole Ukrainasse viisat vaja. Õige on märkida “tšasnoje”. Saanud lõpuks üle piiri, istusime uude rongi, kus premeerisime end reisi parimate pirukatega, mida usin babuška rongis müüs.

Chaykafest toimus vanal aerodroomil. Samal ajal, kui kontserdid hoogu võtsid, tõusid õhku lennukid ja maandusid parašütistid. Aerodroomil oli koht ka lunapargi jaoks. Purjus rokkarid tiirutasid vesjolõje gorki’del ja kakerdasid tagasi näppu viskama. Alisa väljakuulutamise peale kogunes rahvas lava ette hõiskama: “Kostja, tõ lutši!” “Kostja, davai!” Ja siis ta tuli – nagu ajamasinast välja astunud – kitsastes pükstes, põlvini rihmastatud saabastes, punase viisnurgaga maikas, oma viiekümne aasta kohta suurepärases vormis. Ja fännide ootused said täidetud. Selles muusikas oli midagi nii ehedat ja võimsat, ehkki aegadetagust, et kui Kostja laulis “i ot tšudskih beregov do ledjanoi Kalõmõ, vsjo eta naša zemlja, vsjo eta mõ”, tundsime vendlust kogu festivalirahvaga ja rõkkasime kaasa.

Viimasel päeval festivalilt naastes jäime vägeva paduvihma alla, ostsime metroosse varjunud tädikeselt rukkililli ja viisime oma võõrustajale. Meie uus sõber pidi hommikul linnast lahkuma ja tuli edasi liikuda. Küsimuse “kuhu” lahendas ta meie eest ise. Sõbrad olla taevani kiitnud Krimmi hipiranda Lisja Buhtas. Juss näitas kaardi peal ette, ­uuris transpordi kohta ja saatis meid rongile. Ees oli 24tunnine sõit. Varustasime end slaavi tava kohaselt vodka ja ­sakummiga, panime platskartnaja ülemiste voodite külge oma rätikud kuivama ja jäime ootama, kes meiega mustlaslaagrit jagama saavad.

Sellest sai parim rongi-trip. Meie nurka tulid neli noort ja rõõmsat rokkarit, kes sõitsid Chaykafestilt koju. 20minutilise kompamise järel tõid poisid ­lauale peki ja leiva, meie tõstsime välja viina ja suitsujuustu patsid, ning selle tähe all möödusid järgmised 12 tundi. Saime selgeks, et ajalehe lauale laotamine pole lihtsalt stiilipuhtuse küsimus, vaid ongi puhtuse küsimus. Kui on kala puhastatud, viina lauale kallatud, näppe ajalehte kuivatatud, saab lehe koos kogu rokaga kokku käkerdada ja ära visata.

Noored jõudsid õhtuks koju, meie reis jätkus veel 12 tundi, kuni ärkasime 30kraadises palavuses Musta mere äärses kuurortlinnas Feodossijas. Linna vahel jalutades naeratas meile hipivälimusega noormees vandeseltslaslikult ja kohe tekkis tunne, et oleme õigesse kohta jõudnud. Käisime ujumas, otsisime üles bussijaama, sõitsime Kurortnaja külakesse ja matkasime 4 km mööda kivist rannariba Lisja Buhtale hipidega kohtuma.

Hipidega läks nii, nagu läks – neid me ei kohanud. Küll aga oli seal kommuun telkla, kohviku, baari ja pirukaid küpsetavate babuška’tega. Selgus, et kohale saab ka autoga ja just selliselt oli enamik rahvast sinna kokku veerenud. Perekonniti, paariti ja üksikult. Rannas käidi alasti, õhtuti võeti napsu, päevad veedeti varjualustes või päevitades. Kui me lõuna ajal kohvikus tšai’d joonuna tukkuma jäime, tuli kohvikupidaja küsima: estontsõ, eta u vas temperament takoi? Aga et hipisid me ei kohanud, otsustasime hoopis Feadossijas suvitada.

Selgus, et Feodossija oligi see õige koht, sest seal olime kõige muretumad ja rõõmsamad. Kõigepealt läksime raudteejaama luurama. Esmasel linna saabumisel täheldasime seal tädikesi pakkumas tube ja kortereid puhkajatele. Et rongi aeg ei olnud, istus jaama vastas üksainus tädi sildiga kvartira. Sellesama kvartira me võtsime. Kõrged laed, vaipadega kaetud seinad, iga voodi peal isemoodi tekk, mustvalge televiisor Vesna, külmkapp Berjoza, dušš peaaegu sooja veega, sisehoov kassi, koera ja igapäevase melodraamaga.

Krimmis ei saa mitte olla gurmaan. Turul pakutakse delikatesse, mida kõiki saab proovida, nii et koju jõudes on kõht juba täis. Elu parimad marineeritud seened ja seda ükskõik millise tädi käest ostes, maailma parim kapsasalat, suussulav kalmaar, metsiku küüslaugu pealsed, suitsujuust, kõige selle peale valasime rjaženka-tkemali kastme, kõrvale võtsime sooja Usbeki leiva ja klaaspudelis Krimmi limonaadi ning tundus, et ei taha enam kunagi midagi muud süüa! Vahelduseks käisime sööklas piimakokteili joomas või ostsime rannast krimmi stiilis hot-dog’i – lavaši sisse keeratud kuumad viinerid kapsasalatiga.

Vanapaar, kes korterit välja üüris, kinkis meile lahkumisel metallist hirvekujutisega pudeliavaja, millel oli sissepressitud hind 42 kopikat. Meie jätsime neile kimbu romaška’sid ja võtsime suuna Odessa poole, vahepeatusega Mikolajevis – endises suletud tööstuslinnas, mis tootis sõjalaevu, nüüd tegeletakse seal jahtide tuunimisega. Mikolajevis ootasid meid noored rokkarid, kellega rongis vennastusime. Poisid tulid Žiguliga vastu, viisid meid oma koju, keetsid paar kilo pelmeene, panid lauale suitsukilu, avasid õlled ja pidu läks lahti. Kitarr käis käest kätte, noormehed laulsid kõik, nagu poleks nad lapsest saati muud teinudki, ning liigutusepisar tikkus iseenesest silma. Sellegipoolest kibelesin Odessat näha.

Odessa rongijaamast väljudes piiras meid sisse parv babuška’id, kes ükteise võidu kortereid ja tube pakkusid. Euroremonditud elupinnad heitsime kohe kõrvale ja mitte ainult hinna pärast, vaid ka seetõttu, et vaipkattega seinad on palju hubasemad ja kogu see lapsepõlvehõnguline retro on lihtsalt südantsoojendav. Võtsime selle pakkumise, mille hinda sai alla tingida. Tuba kommunalkas. Ühine köök ja kaheks jagatud korter, kummagi osapoole kambrid raske raudukse taga lukus. Ühe raudukse taga elamas vanaema, teise taga tütar mehe ja lapselapsega. Meid paigutati vanaema kambritesse. Pealtnäha lihtne vanaema polnud midagi nii lihtne. Oli eelmine aasta Baltikumile tiiru peale teinud, sügisel plaanis külastada Itaaliat, muudkui kurtis, et ootab viisataotlusele vastust.

Odessa hommikud möödusid kommikarbiroosa laega toas magades, päevad varjulistel alleedel jalutades ja turgu külastades, õhtud rannarajoonis või Derebassovskajal kõrtsides, millele ei viidanud tänavalt ükski silt. Ühe õhtu pühendasime börsihooneks ehitatud filharmoonias Tšaikovskile. Kuulsasse ooperimajja aga ei jõudnud, sest niigi oli põnev igal sammul, mis me kodust linna poole astusime, ja ooper oli liiga kaugel, et teel sinna mitte lubada end mõnele muule meelelahutusele juba ära. Viiendal päeval otsustasime jätta ülejäänud ajaveetmise võimalused järgmiseks külastuseks ja istusime rongile, mis viis Lvivi.

Lvivis elasime reisikaaslase esimesel Ukraina trip’il leitud sõprade Miško ja Maša juures kesklinna korteris just poeginud kassipere ja idanevate kartulitega, millest iga päev dranik’uid praeti, sest muuks seal majas raha ei olnud. Meile oli see suurepärane võimalus tutvustada ukrainlastele tuntud slaavi rooga okroškat ja küpsetada taas kord mulgiputru, mida me iga pikema koduvisiidi puhul tegime. Välja arvatud Lidas, kuna seal sattus mu kaaslasele pihku ehtne hakklihamasin, mille peale ei suutnud ükski vägi teda tagasi hoida oma elu esimest maksapasteeti kokku keeramast. Peab ütlema, et pasteetide hulgas oli see parim, mida saanud olen.

Lvivis avastasin, et lisaks üliodavale rongiliiklusele (umbes 10 kr 100 km), odavale (ja imemaitsvale!) toidule, õllele ja viinale on ukrainlastel ka oma imeodavad veinid. Minu lemmikmargiks sai 21kroonine punavein, korgitseriga hinna sees. Punane plastmasskorgitser on kui talisman mul alati kotis ja nii uskumatu kui see ka pole, avab pudeleid endise edukusega. Istudes pudeli veini ja sulugunisakuskaga Lvivi vanalinna tänaval, kuulates pimedat muusikut laulmas šansoone, tundus, et aeg on peatunud või siis liigub väga leebel sammul ja mitte edasi, vaid ringiratast, millest annab tunnistust üksnes uduloori vaikne tõusmine ja laskumine linnamüüride vahel. See oli harras tunne.

Ehkki alkoholitarvitamine tänavatel on Ukrainas lubatud, alkohol on odav ja elanikkond vaevleb kriisis, ei kohanud me Ukrainas veedetud kolme nädala jooksul tänaval ühtki räuskavat joodikut, ühtki purukspekstud pudelit ega päise päeva ajal joobes noort. Alkoholitarbimise piirangute puudumine ei tee kellestki kaaskodanike rahu rikkuvaid joomareid, see jääb sisemise kultuuri küsimuseks.

Nädala lõpus kutsus Miško meid oma vanemate juurde maale ema viiekümne aasta juubelit tähistama. Pereisa hoolitses, et pitsid oleks viina täis, ema hoolitses, et taldrikud oleks toitu täis. Ja sellest ei pääsenud. Põhimõtteliselt nägid meie päevad Žuravnos välja järgmised: ärkamine söögikutse peale, hommikune nuumamine, nuumajärgne uinak, tervisejalutuskäik, järgmine söömaaeg, uinak, tervisejalutuskäik ja naasmine lookas lauda. Kogu toit on naturaalne ja oma kätega tehtud, ka vein ja samagonn. Kõik maitseb nii hea, et ei tahagi lauast enne tõusta, kui rohkem enam sisse ei mahu.

See oli meie viimane peatuspaik Ukrainas, lahke ja soe, lehmadega tänavatel, kanadega hoovis, sigadega aedikus, vaipadega seintel, rahvustikandeis linikutega, moosikeldri, suveköögi ja naeratava ning valjuhäälse pererahvaga. Selline Ukraina ongi. Ainult et ukrainlastel on sellele lisaks veel kõik deminutiivis. Poemüüja on “kullake”, eideke, kes tuleb sibulat ostma, “päikseke”, ja üleni nahkades tsiklimees teeb “salatikest”.

Taaskohtumisteni, Ukrainake!