Valguspidu vendade Lumière’ide linnas
Sõna lumière tähendab prantsuse keeles "valgus" ja on ühtlasi maailmakuulsate Louis ja Auguste Lumière'i perekonnanimi. Nood kaks elasid ja töötasid Lyonis, meisterdasid isa vabrikus filmikaameraid ning lõid väidetavalt nüüdisaegse kinokunsti. Seetõttu pole ime, et Prantsusmaa vägevaimat valgusfestivali peetakse just siin.
Traditsiooniliselt detsembrikuu alguses, 8. detsembri paiku, ja siis kohe kolm-neli päeva jutti.
Reede pärastlõunal, kui otsustava peoalguseni on jäänud vaid paar tundi, on linna läbiva Rhône'i jõe kaldale kerkinud eestlaste hiiglaslik pilvepall, mida altpoolt puhuv soe õhk laisalt liigutab.
"Pidime juba eile harjutama hakkama, aga terve päeva sadas vihma ja nii jäi kõik tänase peale." Eesti valgusetenduse vaimse ja kunstilise juhi Reet Ausi kulmude vahele on tekkinud murekriips, kuid õnneks mitte liiga sügav. Sest etendusega "Re Use" on esinetud juba Tallinnas ning Lyoni valgusfestivaliks on valmistutud põhjalikult.
Jätame eestlased tehnikat paigaldama ja häält lahti laulma ning suundume kesklinna. Siin-seal oma teel näeme kerkimas installatsioone.
Ühe piraka kasti ümber tegutsevad kaks noormeest, kes paigaldavad kasti seina sisse puuritud aukudesse pikavarrelisi veterinaarikindaid.
Võib vaid kujutleda, kuidas need pimeduse saabudes mõistatusliku sisemise surve sunnil paisuvad ja sünge öötaeva taustal oma harali sõrmi liigutavad, hrrrr.
Kohvikus, kus me soojendava joogi võtame, istuvad kõrvallauas kaks tüdrukut. Üks valge, teine tõmmunahaline, kummarduvad nad usinalt lauale lahti tõmmatud festivalikava kohale ning arutavad, mida õhtul vaatama minna. Sest valgusmänge pakutakse üle saja ja kõike ühe õhtuga ei jõua. Muide, Lyoni linnavalitsus on kindel, et sel aastal tuleb festivalile üle 4 miljoni külastaja, ja etteruttavalt võib öelda, et nende prognoos oli õige.
Tahaksin tütarlastele sosistada, et "minge ikka eestlasi vaatama, minge vaatama", nagu siil põõsast utsitada, aga ma saan pakitsevast patriotismipuhangust võitu ning ainult naeratan neile.
Valgus lülitatakse sisse, lõkked puhutakse suureks õhtul kell kuus.
Veel pole päris pime, on käes õnnis üleminekuaeg, kui tänavalaternad pannakse põlema ning inimesed vahetavad käiku - päevase viienda asemel teine või esimene. Laseme lontsival inimhulgal end St-Jeani katedraali esisele platsile kanda. Siis lööme kannad asfalti ja ostame avakioskist hõõgveini. Magus veinivinu hõljub üle kogu linna, andes mõtlemisainet karskus- ja lastekaitseseltsidele. Vanalinna kivisillutisega tänavail mängivad siin-seal pillimehed ja löövad lärmi veinistunud turistid. Pidu on hoogu sisse saamas.
Esimene arglik kollane kiir tabab kiriku paraadust. Järgneb roheline, sinine kiir, siis purpurne ring ümber ümmarguse akna, fassaadil sirutuvad skulptuurid ja bareljeefid hakkavad elama. Keskaegsest hallist kirikuätist saab värviline võrgutis, kes vahetab kesta nagu mustlastantsija seelikuid. Aga prantslastele meeldib tulega mängida ja sellest pole midagi, kui UNESCO kultuuripärandi nimistusse kuuluv vanalinn muutub kirevaks kui juudi jõulupuu. Miks mitte? Liigne tõsimeelsus kuivatab elumahlu, leiavad prantslased ja ma olen nendega päri.
Disainer Leonardo Meigas, keda järgmisel õhtul linna peal kohtame, kiidab paljusõnaliselt valgusšõud, mida oli äsja näinud. Etendusse olid haaratud Lyoni kunstimuuseumi ja raekojahoone fassaadid.
Värviliseks võõbatud karniisidel, ukse- ja aknaavades linastus terve animafilm. Majaseinad oma valdusse haaranud hiiglased liikusid ja toimetasid, seejärel sulandusid vikerkaarevärviliseks akvarelliks ning sündisid taas - uute unenäoliste olenditena. Vägev fantaasialend pluss tohutud summad, pani eesti kunstnik diagnoosi. Reet Ausi, Ville Hyvöneni ja Teemu Nurmelini projekti esitlus algas kell üheksa õhtul. Kogunenud oli üle paarisaja inimese. Härrad-prouad, poisid-tüdrukud võtsid istet Rhône'i kaldapealsele viivatel treppidel ning ootasid linna panoraami vaadates ja aeg-ajalt vilekoori lüües eestlaste etteastet. Mine tea, kas ja kuidas meie võimas regilaul ning puuvõra- ja lainemustrites võnkuv pilvekuhil neile korda läksid, aga minul võttis küll seest võdisema. Küllap tekitas ekstaatilises šamanismivõtmes sooritus prantslasteski mõtteid, sest veel paar tundi pärast etenduse lõppu istusid mõned noortepundid ja paarikesed jõeäärsetel trepiastmetel ning põrnitsesid vaikides meie pilvepuhmast.
Installatsioon jäi südaööni valgustatuks, vaheldades oma pinnal nägusid ja mustreid, taustaks monotoonne metsarahvamuusika.
Lyonil on veel muidki võlusid peale iga-aastase valgusfestivali.
Esiteks saab sinna hõlpsasti kohale, Pariisist vaid kaks tundi kiirrongiga ja oled platsis. Teiseks on linn, mis paikneb kahe jõe, Rhône'i ja Saône'i kallastel, kaunis ja graatsiline juba seetõttu, et iga mõnesaja meetri järel kaardub üle vee sild.
Lyoni ajalugu ulatub otsaga Vana-Rooma õitseaega, mille tunnistuseks laiutavad mäenõlval siiani amfiteatri varemed. Samas kõrval asub Notre-Dame de Fourvière'i basiilika, mis on loodud samal ajal ja lähedase mõttelennu järgi kui Pariisi kuulus Sacré-Cœur.
Peale vendade Lumière'ide majamuuseumi (õigemini paleemuuseumi) pakub Lyon veel üht võrratut elamust. Maailmas pole kuigi palju paiku, kus saaks vaadata hambaorgist tehtud skluptuure või piiluda läbi luubi keskaegsesse vanglasse. Miniatuuri- ja kinofeketide kunstniku Dan Ohlmanni eramuuseum võib nõrganärvilisel aju sassi ajada. Võikad Terminaatori-maskid on kõrvu ulmefilmide UFO-lõustade, vampriide ja mutantidega. Ekraanilt paistab Titanicu makett ning kaadrid, kuidas luksuslaev pooleks murdudes merelaintesse vaob (tegelikkuses toasuurusesse basseini).
Mida korrus edasi, seda enam kipub reaalsus käest libisema. 500 ruutmeetril kooruvad lahti kauged ajastud ja senitundmatud reaalsused, teatrid ja tapalavad. Iga väikseimgi mollusk turuletil, iga kahvel või salvrätt Maxim'si kohviku laual on hoolikalt viimistletud. Vapustav kunstnikutöö!
Ja viimaks, kuid kaugeltki mitte tähtsuse järjekorras - Lyoni on läbi ajaloo peetud Prantsusmaa kokakunsti pealinnaks. Paljud praegusaja säravaimad köögitähed, näiteks Paul Bocuse, elutsevad siin, pakkudes toiduelamusi, mis võtavad hinge kinni, jäädes aga pealinna samaväärsetele paikadele hinna poolest alla. Kulinaariakeskuse maine on Lyonil tänu sellelegi, et linn asub kahe võimsa veinipiirkonna, Beaujolais' ja Côtes du Rhône'i vahel. Käisime linnast paarikümne kilomeetri kaugusel asuvas Dubœufi veinimuuseumis. Kuigi see oli minu maitse jaoks ehk liiga disnilandlikult üles ehitatud, jätkus ometi rohkesti seda, mida kõrva taha panna. Lisaks võimalus degusteerida veine ning nauditav lõunasöök veinimõisa restoranis. Kena lõpupunkt Lyoni vahvale valguspeole.
