04.01.2008, 00:00
Väljatõrjutute varjuelu
Nii nagu Ameerikas, talitasid britid ka Austraalia
päriselanikega.
Kui 19. sajandi lõpus Austraaliasse kolooniate rajamist alustati, kaotasid aborigeenid oma kodumaa. Päriselanikele määrati elamiseks vähesed Austraalia osad ning tänapäeval moodustavad nad Austraalia elanikkonnast vaid 2,5 protsenti (umbes 455 000 inimest).
Tänavapildis – eeskätt päevasel ajal – aborigeene aga eriti ei kohta, vaid laupäeviti puuviljaturul käies olen kohanud mõnda umbes 15-liikmelist lärmavat ja paljasjalgset kampa.
Näinud olen neid nädalavahetustel ka kesklinnas pubide ümbruses ning paar aborigeenide järeltulijat käib samas koolis minu tütrega. Nad on tavainimestest erinevad – isegi need aborigeenid, kes juba paar põlve linnastunud on. Lärmavad, väga lohakalt riides, pesemata ja üldiselt paljasjalgsed.
Aborigeene näeb politseiuudistes seoses narkootikumidega, sest eriti levinud on nende hulgas nn joint (tubaka ja kanepiõie segu), mille iseloomuliku haisu järgi tunneb iga selle suitsetaja ära. Samuti satuvad aborigeenid statistika andmeil üksteist korda sagedamini vanglasse kui austraallased ja nende töötuse tase on kolm korda kõrgem.
Enamik neist elab Austraalia valitsuse poolt tulevast eluaegsest pensionist, mida makstakse neile esivanematelt kodumaa okupeerimise ja “varastatud põlvkonna” valurahana.
“Varastatud generatsioon” (“The Stolen Generation”) on termin, mida tunneb hästi iga austraallane, eriti hästi aga aborigeenid. See väljend viitab Austraalia poliitikale eemaldada aborigeenide järeltulijad oma vanematest; poliitikale, mida kuni 1970. aastani viisid täide valitsusametnikud, politsei- ja kirikustruktuurid. Praktika tugines eugeenilisele teooriale, et puhtaverelised aborigeenid ei suuda oma rassi jätkata ja on seetõttu määratud vältimatule väljasuremisele.
Võetud laste emad-isad kaotasid kõik vanemlikud õigused ja nende järeltulijaist said omakorda riigi eestkostealused, kel keelati lastekodudes ja erilaagrites rääkida oma emakeeles. Neist püüti kasvatada austraallasi, poistest peamiselt põllutöölisi ja tüdrukutest teenijaid. “Vabadusse” lasti aborigeenid alles 18aastaselt.
Lastekodudes oli levinud vägivald, koguni vägistamised. Ei ole siis ime, et kuni kolm kümnest aborigeeni päritolu isikust “austraallasi” vihkab! Aurukunis, Queenslandi teise suurema linna Cairnsi lähedal, on sagedad ka valgete austraallaste ja aborigeenide kokkupõrked.
Pubikaklusest saab tihti alguse suur mäss, milles on osalenud kuni 200 inimest. Vabatahtlikult keegi aborigeenide küladest läbi ei reisi – vaid hulljulged bäkpäkkerid hiilgavad oma jutustustega “keelatud küladest”, kus tihti on väljas sildid “Läbisõidul peatumine keelatud”.
Aurukun on olnud Austraalia meedia keskmes eriti tuliselt viimase paari nädala jooksul, kui tuli avalikuks kümneaastase aborigeeni tüdruku grupiviisiline vägistamine kümne mehe poolt, kellest kuus olid seaduse mõttes siiski alaealised (alla kuueteist aasta vanad). Kohtunik tegi Austraalias ennekuulmatu otsuse – mitte ükski meestest reaalset vanglakaristust hetkel kandma ei pea ning piirduti vaid tingimisi karistuse määramisega, seda põhjusel, et “tõenäoliselt oli tüdruk ise nõus meestega vahekorda astuma”. Kohtunik on langenud avaliku hukkamõistu alla ja avalikult on välja öeldud seegi, et kui tegemist oleks olnud “valge” tüdrukuga, oleksid mehed saanud tõenäoliselt eluaegs e vanglakaristuse.
Tegemist oli ju kõigest kümneaastase tüdrukuga, kuid samas leidus ta kohta politseiregister ja rohke meditsiiniline andmestik, milles loetletud haiguste seast ei puudu ka gonorröa ja süüfilis.
Nii et mine võta kinni, mis “seal” ühiskonnas “tavaline” – meie, “valged”, sellest aru ei saa.
Aborigeenide kultuur on ju 20 00 – 40 000 aastat vana.
Kui 19. sajandi lõpus Austraaliasse kolooniate rajamist alustati, kaotasid aborigeenid oma kodumaa. Päriselanikele määrati elamiseks vähesed Austraalia osad ning tänapäeval moodustavad nad Austraalia elanikkonnast vaid 2,5 protsenti (umbes 455 000 inimest).
Tänavapildis – eeskätt päevasel ajal – aborigeene aga eriti ei kohta, vaid laupäeviti puuviljaturul käies olen kohanud mõnda umbes 15-liikmelist lärmavat ja paljasjalgset kampa.
Näinud olen neid nädalavahetustel ka kesklinnas pubide ümbruses ning paar aborigeenide järeltulijat käib samas koolis minu tütrega. Nad on tavainimestest erinevad – isegi need aborigeenid, kes juba paar põlve linnastunud on. Lärmavad, väga lohakalt riides, pesemata ja üldiselt paljasjalgsed.
Aborigeene näeb politseiuudistes seoses narkootikumidega, sest eriti levinud on nende hulgas nn joint (tubaka ja kanepiõie segu), mille iseloomuliku haisu järgi tunneb iga selle suitsetaja ära. Samuti satuvad aborigeenid statistika andmeil üksteist korda sagedamini vanglasse kui austraallased ja nende töötuse tase on kolm korda kõrgem.
Enamik neist elab Austraalia valitsuse poolt tulevast eluaegsest pensionist, mida makstakse neile esivanematelt kodumaa okupeerimise ja “varastatud põlvkonna” valurahana.
“Varastatud generatsioon” (“The Stolen Generation”) on termin, mida tunneb hästi iga austraallane, eriti hästi aga aborigeenid. See väljend viitab Austraalia poliitikale eemaldada aborigeenide järeltulijad oma vanematest; poliitikale, mida kuni 1970. aastani viisid täide valitsusametnikud, politsei- ja kirikustruktuurid. Praktika tugines eugeenilisele teooriale, et puhtaverelised aborigeenid ei suuda oma rassi jätkata ja on seetõttu määratud vältimatule väljasuremisele.
Võetud laste emad-isad kaotasid kõik vanemlikud õigused ja nende järeltulijaist said omakorda riigi eestkostealused, kel keelati lastekodudes ja erilaagrites rääkida oma emakeeles. Neist püüti kasvatada austraallasi, poistest peamiselt põllutöölisi ja tüdrukutest teenijaid. “Vabadusse” lasti aborigeenid alles 18aastaselt.
Lastekodudes oli levinud vägivald, koguni vägistamised. Ei ole siis ime, et kuni kolm kümnest aborigeeni päritolu isikust “austraallasi” vihkab! Aurukunis, Queenslandi teise suurema linna Cairnsi lähedal, on sagedad ka valgete austraallaste ja aborigeenide kokkupõrked.
Pubikaklusest saab tihti alguse suur mäss, milles on osalenud kuni 200 inimest. Vabatahtlikult keegi aborigeenide küladest läbi ei reisi – vaid hulljulged bäkpäkkerid hiilgavad oma jutustustega “keelatud küladest”, kus tihti on väljas sildid “Läbisõidul peatumine keelatud”.
Aurukun on olnud Austraalia meedia keskmes eriti tuliselt viimase paari nädala jooksul, kui tuli avalikuks kümneaastase aborigeeni tüdruku grupiviisiline vägistamine kümne mehe poolt, kellest kuus olid seaduse mõttes siiski alaealised (alla kuueteist aasta vanad). Kohtunik tegi Austraalias ennekuulmatu otsuse – mitte ükski meestest reaalset vanglakaristust hetkel kandma ei pea ning piirduti vaid tingimisi karistuse määramisega, seda põhjusel, et “tõenäoliselt oli tüdruk ise nõus meestega vahekorda astuma”. Kohtunik on langenud avaliku hukkamõistu alla ja avalikult on välja öeldud seegi, et kui tegemist oleks olnud “valge” tüdrukuga, oleksid mehed saanud tõenäoliselt eluaegs e vanglakaristuse.
Tegemist oli ju kõigest kümneaastase tüdrukuga, kuid samas leidus ta kohta politseiregister ja rohke meditsiiniline andmestik, milles loetletud haiguste seast ei puudu ka gonorröa ja süüfilis.
Nii et mine võta kinni, mis “seal” ühiskonnas “tavaline” – meie, “valged”, sellest aru ei saa.
Aborigeenide kultuur on ju 20 00 – 40 000 aastat vana.