KUSAGIL POOLAS: Bensujaamasid, kus “higised maikades rekajuhid pistsid rasvas ujuvaid sardelle”, jäi mototeeline meenutama üksnes hea sõnaga. Erakogu

....

Olime sunnitud end mööda mägiteid keerutama Podgoricasse, mis peaks olema teoorias Montenegro pealinn. Aga sorry, kui Montenegro on tõlkes “mustamäe”, siis selle linna kesklinn oli kordades närusem kui Mustamäe kuumemad kohad. Ja no ülejäänud vähkkasvajast selle ainukese koleda akendeta kaubamaja ümber ma ei räägigi.

Sebisime endale ­apartemendi, mille võtmed peale väikest jamamist kohale tulid ning võimaldasid meil vabaneda oma jääkriietest ning leida eest helgiheitjate ja rahvamassiga palistatud promenaadi. Inimeste välimus ja riietus siin suutis meid mitu tundi tegevuses hoida. Hämmastav, kui jubedad me võisime paista välismaalastele 2000ndate alguses. Täpselt selline kraam oli siin moes. Megaminikleidid ja pisikesed rebitud teksapüksikud, ühed olid neli korda väiksemad kui meeste alukad. Teksad formaalselt, aga tegelikult pmst oli see nagu kleeps tussu ja pepu peal. Kahtlustan, et see oli üldse bodypaint. See paraad räigeteks litsideks maskeerunud slaavi naiste poolt oli niivõrd karpi lahtistav, et restos söömine-joomine oli pehmelt öeldes pärsitud. Ja inimesed olid veel ilgelt ülbed ja kurjad ka, selline fa-fa ja räige vulgaarsuse piiril enesedemomine. No tõesti nagu Eestis 2000ndate alguse aastad. Võimas elamus. Puhas moe-show selle sõna halvimas mõttes. Mitte et me mingid moeeksperdid kuskilt otsast oleks ja üldse midagi riietumistrendidest jagaks. Mina vähemalt ei jaga, ma mõtlen, aga see oli ikka teine planeet.

Noh, ja kui inimesed naerdud, siis võtsime takso, mis meid 50 euro eest mägede kaudu koju viis. Milles probleem, imestas taksojuht, kui üritasime vinguda. Näete, hinnakiri on siin: 5 €/km. Eesti röövlid on sellega võrreldes päkapikud.

....

« Avalehele 0 Kommentaari