Tüüpiliste täistuuridel töötavate eestlastena olime end juuni alguseks korralikult rihmaks tõmmanud ja jätnud peaaegu edukalt selja taha laste koolide-lasteaedade lõpud. Tundus vajalik teha üks mereveest ja mägedest pungil vitamiinireis välismaale. Aga mitte pikalt. Meil oli aega ­maksimaalselt neli päeva. Hispaania Kataloonia osas asuv Girona on tänu Ryanairile varemgi olnud hea variant ümberistumistevabaks ärakäimiseks, kuid armastus Kataloonia vastu sai alguse juba palju varasematest hääletamistrippidest.

Esimest korda saabusin pöidlaküüdiga sinna kanti aastal 2002, 17aastase plikana. Samal reisil võttis meid peale üks valge kobakas Suzuki pikap, mille tagaküljel oli kleepekas eeslist, Kataloonia rahvusloomast. Looma kujutis omakorda annab Hispaania alla kuuluvas, kuid iseseisvusjanuga Kataloonias võimaluse näidata, et auto omaniku puhul on tegemist võitleva rahvuse esindajaga, mitte galiitsialasega. Aastatega olin neid kahe rahvuse erisusi aina enam tundma õppinud ja süda oli alateadlikult soe just Kataloonia suhtes. Juht Cristian purssis enam-vähem mõistetavat inglise keelt ja viis meid hakatuseks oma vanavanemate mereäärsesse suvilasse sööma. 

Avalehele
1 Kommentaari