11.01.2017, 00:40
Varuväljapääs läbi meeste duširuumi
Miks mõned inimesed Palestiinast ikka veel lahkuda pole tahtnud või osanud, imestas Silvia Pärmann pärast kümmekonda dokumentaalfilmi, mis alati näitasid vaid hambuni relvastatud mehi, okastraati, pisaraid ja kuuliauke. Siis sõitis ta ise sinna.
Ainus palestiinlane, kellega olin kohtunud, oli üks Soomes elav PLO (Palestiina Vabastusorganisatsioon) tegelane, kellega segastel asjaoludel mõne aasta eest ühes seltskonnas õhtust sööma sattusin. Enne Helsingisse kolimist oli ta elanud Tuneesias ning Skandinaaviasse pääsemine oli teda üksjagu muserdanud. Avara basseiniga villa müügist saadud rahaga sai osta Helsingis vaid suhteliselt väikese korteri ning pidi lisaks – mitte raha pärast – loobuma oma kahest taltsutatud lõvist ja suitsetamisest („Helsingis kusagil suitsetada on peaaegu sama võimatu kui korteris lõvi pidada!“).