Veekülad, nafta ja džungel
Brunei on pisike sultaniriik, mille mainimine paneb mõtlikul pilgul gloobust keerutades mõistatama, millisest piirkonnast teda küll otsida tuleks. Tulenevalt riigitähisest BRN kiputakse teda tihtilugu teise pisiriigi Bahreini pähe Pärsia lahte paigutama.
Tegelikult on asi nii, et see tore maa asub maailma suuruselt kolmandal saarel Kalimantanil (malai k Borneo) Indoneesia saarestikus. Tema territoorium on Harjumaa suurune ja siin elab pool miljonit elanikku. Riiki ümbritseb igast küljest Malaisia Sarawaki provints, lõigates ühes kohas Brunei niigi väikese territooriumi lausa kaheks ja eraldades Temburongi distrikti. Brunei valitseja on sultan Hassanal Bolkiah, kes maailma rikkaimate inimeste edetabeli tipuski trooninuna peaks seal hetkel auväärset kolmandat kohta hoidma. Tema Majesteedi rikkus ei peitu ainult rahas, nimelt on härral ka tervelt viis poega ja seitse tütart kolme abikaasaga. Brunei peamine tuluallikas on nafta ja maagaasi eksport. Bensiiniliiter maksab siin keskmiselt 2 krooni. Siiski oleks ekslik arvata, et tänavad on kullast ja valitseb muinasjutuline rikkus. Kohalikud ütlesid mulle mitmel korral, et “meie ei ole rikkad, sultan on rikas”. Ometi tuleb tunnistada, et tegu on Kagu-Aasia rikkaima maaga. Rikkus väljendub muuhulgas ka tasuta sotsiaalteenustes kogu elanikkonnale, samuti tasuta kõrghariduses soovijaile.
Mul õnnestus koos abikaasaga sellel mõnusal maal veeta viis päeva. Saabusime siia kiirlaevaga Labuani saarelt, mis kuulub Malaisiale. Juba tolliformaalsustes oli üks pisike, ent oluline detail – riiki sisenedes tuleb deklareerida kaasas olev alkohol, vastasel juhul võivad järgneda karmid sanktsioonid. Millised täpselt, jäi meil proovimata, kuna tunnistasin ausalt üles, et kotis loksub malai piraate kujutava sildiga pudel viskit, mille peale ametnik laisalt käega viibates teatas, et mingu me rahuga edasi, kuna deklaratsiooni blanketid on otsas. Bruneis kui range islamistliku korraga riigis kehtib alates 1991. aastast totaalne kuiv seadus ja vaid mittemoslemid võivad oma tarbeks piiratud koguse vägijooke sisse tuua. Olin oma Lonely Planeti reisiraamatust mõned öömajad üles märkinud, mistõttu ei osutunud peavarju leidmine keeruliseks.
Hinnatase on siiski kõrgem kui enamikus piirkonna riikides, 5 USA dollari eest bangalot ookeani kaldal, nagu näiteks Kambodžas, siit loota ei maksa. Küll aga peatusime kohas nimega KH Soon Resthouse, mille sõbralik hiinlasest omanik, olles õnnelik klientide üle, päev päeva järel meie toa hinda langetas. Koha suur pluss oli veel see, et ta paiknes otse umbes Tartu-suuruse pealinna Bandar Seri Begawani (kõik kutsuvad linna BSB või Bandar) keskel. Jalutuskäigu kaugusele jäid nii tähtsamad mošeed, supermarket, Brunei jõgi koos sadamaga kui imeilus looduspark nimega Taman Peranginan Tasek, kus kolavad ringi ahvid ja varaanid.
Pealinn on teiste piirkonna riikide pealinnadega võrreldes palju puhtam ja loomulikult mitu korda pisem. Osa linnakodanikest, tervelt 32 000, elab jõele ehitatud vaikülades, mida malai keeli kutsutakse kampung ayer’iks ehk veekülaks. Jõgi ise kihab edasi-tagasi kihutavatest mootorpaatidest – veetaksodest, sest inimesed peavad ju kodudesse ja turistid lõbusõidule saama. Paljud osad külast on kaldaga ühendatud laudteede abil ja seetõttu on ka võõral sinna hõlbus uudistama minna. Eriti õhtuhämaruses mõjub jõe peal kõndimine kuidagi müstiliselt ja võite isegi arvata, et mõnelt kõrgemalt sillalt võib ennast unustadagi pilte klõbistama.
Ühel päeval jalutasime 4 km kaugusel asuvasse Brunei muuseumi ning mingis kohas jäime hämmeldunult vaatama tohutut tee äärde pargitud autode merd. Selgus, et sõiduvahendid kuuluvad jõe-elanikele, kes masinad enne kojuminekut kaldale pargivad ja siis kas isikliku veesõiduki või veetaksoga koju sõidavad. Veekülades on muide kõik täpselt nii nagu maapealseteski – koolid, mošeed, haiglad, isegi politseijaoskond, kuigi tollele institutsioonile põhimõtteliselt olematu kuritegevuse tõttu tegevust praktiliselt ei leidu. Läheme aga korraks muuseumi juurde tagasi. Jaltuskäik sinna on äärmiselt mõnus, kulgedes mööda pisikestest küladest ja sajanditetaguste valitsejate hauakambritest. Pilku tasub ka aeg-ajalt jalge ette suunata, sest maod kipuvad siinkandis olema eriti julged ja rahulikult üritavad nad midagi kartmata üle sõidutee roomata. Mürgita liike Bruneis ei leidu, pigem on küsimus selles, kas isend on mürgine või väga mürgine.
Muuseum ise peidab endas vägagi mitmekülgseid ekspositsioone – esindatud on antiiksed esemed, väärisasjad, ehted, loodus ja kogu naftatööstuse ajalugu. Külastajale meenutatakse tahvlite abil, et kogu väljapanek kuulub ainuisikuliselt Tema Majesteedile.
Liigume vahelduseks aga distrikti, mida eraldab Malaisiale kuuluv maariba ja kus keset džunglit laiub Temburongi Rahvuspark. Meie broneerisime ühepäevase džunglimatka Mona Florafauna Toursi kontorist, mille leidsime meie ööbimiskohaga samast hoonest. Pisikese kauplemise tulemusel tehti meile oluline hinaalandus tingimusel, et me nende bürood oma kodumaal kõigile soovitame. Liinipaat viis meid alustuseks Bangari linna, kus meid võttis oma hoole alla personaalne giid – 150 cm pikkune sõbralik kohalik nimega Ali. Paigutanud meid oma Malaisia autotööstuse uhkusesse Protonisse, sõidutas ta meid paarikümne kilomeetri kaugusel asuvasse külla, kus lõppesid kõik maad mööda edasiviivad teed.
Ligemale tunniajalisele paadiretkele järgnes matk džunglis, mille eesmärk oli jõuda 60 m kõrguse canopy walkway juurde. Tegemist on džungli kohale püstitatud käiguteega, millelt avaneb vaade troopilisele loodusele täies hiilguses. Kõnealune eksemplar oli valmistatud alumiiniumdetailidest, moodustades eri tasapinnad, üks kõrgemal teisest, ja meenutades veidi tellinguid. Olgu kõrvalepõikena öeldud, et oleme liikunud ka köitest ja laudadest valmistatud analoogi mööda Malaisias. Kui lisada fakt, et käigutee laius mitmekümne meetri kõrgusel on poole meetri ringis, all laiumas sügavik, siis kõrgusekartjaile see atraktsioon mõeldud ei ole. Muide, leidus isegi puid, mille ladvad kõrgusid walkway kõrgeimast punktist ülalpool. Troopilises niiskuses täiskiirusel ülesronimisel muutub särk seljas hoobilt nii märjaks kui vette kastes.
Lõunasöögist, mis meid all jõe ääres ootas, oleks jätkunud vähemalt kuuele näljasele inimesele – tohutute mõõtmetega potitäis riisi ja karrikana, praekala, värske salat ja eksootilised puuviljad. Ali jutu järgi ei leiduvat selles jõe osas ohtlikke elukaid, seega värskendasime end mõnuga jões.
Tagasisõit BSBsse mööda käänulist jõge oli paras elamus. Kohalike liinipaadijuhtide sõidumaneer eeldab seda, et sa pead tundma end justkui kiirpaatide võistlusel. Too härra nautis oma tegevust täiel rinnal ja nii tekkis pardal kohati selline olukord, et paat oli kalde all nagu ringrajatsikkel kurvis, olles samal ajal end suure kiiruse tõttu peaaegu veepinnast lahti rebinud. Mingil hetkel kostis paadijuhi suust kole röögatus ja hulk ingliskeelseid vandesõnu, samal ajal sooritas paat järsu hüppe paremale. Härra kihutas otsa pahaaimamatult vees sulistavale krokodillile, keda ta liiga hilja märkas. Kahju muidugi vee-elukast.
Meie viimane õhtusöök, nagu ka mõnigi eelmine, möödus BSB paadisadama lähedal promenaadil, kus õhtu saabudes alustab tegevust lugematu hulk vabaõhurestorane. Söögid seal olid ülimalt maitsvad ja mis seal salata, ka taskukohased, nii algas prae hind 2 kohalikust dollarist (1 BRD = 8 EEK) ja tasuta garniiriks oli suurepärane vaade jõele. Kuiva seaduse tõttu oli üsnagi huvitav näha meestejõuke ja kohalikke noori nautimas mitte õhtust õlut, vaid Coca-Colat.
Hankisin kohalikust plaadipoest endale mälestuseks toreda suveniiri. Nimelt avastasin müügilt Metallica 2007. aasta Viini kontserdi bootleg’ist (mis teadupärast pole seaduslik väljaanne) omakorda valmistatud piraatkoopia. Et asi oleks efektsem, palusin müüjal midagi mälestuseks plaadi vahelehele kirjutada. Tüdruk läks näost punaseks ja väites, et keegi pole talt kunagi midagi sellist palunud, soostus lõpuks minu palvet täitma tingimusel, et ma tohin seda lugeda alles oma hotellitoas. Lõpetuseks jätangi lugeja mõistatama, mida ta sinna kirjutas!