Nagu kõlab ärevalt ka lõpp-peatus Tšitaa, kus domineerivad kaevurid, sõjaväelased ja raudteelased.

Kui meeleolu tundub ikka enam-vähem hea, siis see, et lennumasinaks saab vana hea Tupolev-154, peaks hea tuju selgroo siiski murdma. Aga nagu Venemaal tihti juhtub, toimub lennuplaanis mingi tšiki-briki. Ühtäkki on vahetunud nii lennufirma kui veidi ka marsruut. Mind teenindab lennukompanii VIM Airlines (NN). Uus firma, tuttuus Boeing 757-200. Mõnus, mugav ja suhteliselt ruumikas. Aga see, ütleme nii, on köki-möki.

Õhku ahmima paneb see, mida Vene kompanii lennupiletihind lisaks lendamisele sisaldab. Niisiis, räägime söögist. Õlut või veini, punast või valget, pärib nägus teenindaja. Kala riisiga või makarone singi ja juustuga? Venelased ei räägi põhimõtteliselt mingist kahtlasest pastast. Nii et makaronid, miks mitte. Koduselt maitsvad makoronid. Singilõigud, juustuvalik ja mandlid. Kurk ja tomat. Kook ja šokolaad. Kohv. Oakohv! Venemaal! Ma pole sellise valikuga enam harjunud.

Kas tohiks pisut konjakit? Seda saab siiski oma raha eest. Meelelahutusprogrammis, kui pisut nuriseda, on stjuardesside poolt etteloetud rikkaliku valiku asemel siiski vaid üks suhteliselt tüütu vene film. Muusikat ei mingit, kuigi lubati.

Kõige vastikum on kogu selle ilu juures see, et vahepeal tuleb maanduda alumiiniumilinnas Bratskis. Sealne lennujaam näeb välja kui Tartu vana bussijaam kõige halvemal päeval. See lennujaam ei vääri seda lennukit. Ja Tšitaa lennujaam on sama vastik, kõle ja kütmata. Reisijate inimväärikuse põhjalik rikkumine.

Vastupidine lend kulgeb nii, nagu halb eelaimdus varem lubas. Ural Airlines (U6), Tu 154, lärmakas publik, kes lennukis oma kohale tormates jopesid ega mantleid seljast ei võta. Ega ka mütse peast, kui mu kõrval istuvat vanglatätoveeringutega sõbraliku olemisega meest mitte arvestada. Ülemisel riiulil, kus joped idee poolest võiksid olla, on reisijate tohutud pambud. Huvitav, mida on neil Tšitaast kaasa viia? Ja miks nad selle salongi kaasa võtavad?

Mis asi on Tu 154? Te ei tea. See on müra, logisevad needid, mittetöötavad tulikirjad, puuduvad turvavööd ning lagunevad istmed. See kõik ühes komplektis paneb ka kõvema mehe mõtisklema selle üle, kas mootoris on ikka kõik jupid ja värgid paigas. Ja kas kütust ikka tangiti. Kindel selles küll olla ei saa.

Aga need võimsad daamid, kes sind teenindama peaksid, miks nad ei salli sind? Varahommik? Nojah. Kurnav töö? Tõsi see on.

Kas teate, kui valus on, kui oled jalad hädavaevu istmerea vahele pressinud ning su eesistuja laseb oma seljatoe alla. Just niiviisi, et seljatoest väljaturritavad poldiotsad su põlvede närvikohtadesse pressivad. Võid ju karjuda. Tupolev uriseb igal juhul valjemini.

Söögiga on ka Ural Airalinesis hästi. Loomaliha, kala või kana. Proovisin nii kana kui kala. Suurepärane! Külm salat, singi- ja vorstilõigud. Juust, loomulikult. Kukkel! Džemm! Sinep ja majonees. Tee ja kohv (seekord lahustuv Jacobs), &sc aron;okolaad ning kook. Et reis on pikk, saab süüa nii enne vahemaandumist kui pärast.

Jekaterinburgi lennujaam on vastu ootusi heas korras. Ent kõige õnnelikum olen ma siis, kui vaevatud Tupolevi rattad Moskvas Domodedovo lennujaamas maad puudutavad.