Vietnam võtab iga turisti vastu nagu kalli ja oletatavalt rikka külalise, avastas Anneli Treumuth.

Seekordseks pooleaastaseks kliimapaguluse paigaks valisin Vietnami kõige populaarsema kuurortlinna Nha Trangi (hääldus kuulmise järgi: nja-tsan), mis asub riigi kaguosas, Lõuna-Hiina mere kaunite liivarandadega palistatud kallastel. Nha Trang on välja kasvanud viiest viletsast kalurikülast ja paisunud üle poolemiljonilise elanikkonnaga moodsaks turismimagnetiks, kus segumasinate müra vaikib ainult hetkeks öösel kella kolme paiku. Piirkond on sedavõrd turismile orienteeritud, et hotelle ja restorane kerkib nagu seeni. Vanad ja väetid elamurajoonid lükatakse maatasa, nende elanikele antakse raha pihku ja selle summa eest leiavad nad uue eluaseme.

Signaalid, pasunad ja hõiked kõlavad Vietnamis katkematult. Turistid magavad ilmselt odava rummi mõju all ja kõrvatroppidega, muidu saaksid nad müramürgituse, kuid õhtuti mõõdukalt räpased tänavad on kõik hommikuks koristatud ja rannapark oma põnevalt pügatud puudega on raudselt ilusam kui mõni Euroopa botaanikaaed. Mis aga siinse elu eriti mugavaks teeb, on see, et sildid äridel on nii vene kui ka inglise keeles ja ka reisibürood pakuvad nii vene- kui ingliskeelseid giide. Tegin vahva paaripäevase reisi Dalati piirkonda koos rikkalike teadmiste ja hea jutuoskusega vene giidi Anjaga, kes andis vietnamlastest ning nende maast väga põneva ülevaate. Tundsin, kuidas sümpaatia selle pisikest kasvu ja sipelgaid meenutava rahva vastu kasvas peaaegu armastuseks, ning sain ka vastused mitmele põletavale küsimusele.

Miks tänavatel pole näha kasse, miks turul küsitakse nelja eri kilohinda ühe ja sama kauba eest, miks vietnamlane püüab sind tüssata, miks kõigil vietnamlastel on kolm nime, miks vanaduspensioni saavad vaid riigitöötajad ja tikkijad?

« Avalehele 2 Kommentaari