Viimane naps Londoni metroos

Samal ajal, kui Eestis jõustus hiljuti üleriigiline öine alkoholikeeld, mõjub Londoni vägijookide piirang uskumatuna. Nimelt keelustas uus Londoni linnapea Boris Johnson ametisse astudes alates 1. juunist alkoholi tarvitamise ühistranspordis - metroos, bussides, rongides ning trammides. Näiteks mina Londonis elades enne ei teadnudki, et see lubatud oli!

Nädal enne keelu jõustumist liikus Facebooki internetiportaalis info väikese viisaka koosviibimise kohta, milles ­kutsuti üles tulema pidulikult riietatuna 31. mai õhtul metroo ­Circle Line'i liini rongis stiilselt šampusepokaale kokku lööma. Mõnekümne- kuni mõnesajapealisena plaanitud sõnavabadusliku ühiskonna rahumeelne meeleavaldus võttis aga täiesti ootamatud mõõtmed, kasvades mitme tuhande osalisega sõbralikuks protestiks, lausa läbukski. Ehkki esialgu oli "Viimne napsuvõtt" plaanitud toimuma vaid ühes rongis, alates kella üheksast õhtul, oli pidu alanud juba kella kuuest, laienedes paljudele Circle Line'i liini rongidele, ning kõik perroonid olid täis pidulisi. Tõeline "­underground"-pidu selle otseses tähenduses. Protestijate seas olid õlg õla kõrval nii soliidset joont hoidvad ülikondades pangaametnikud kui ka juba üsna purjus, värvilistes karnevalikostüümides noored, nende vahele pressitult ka paar süütut, kojuruttavat pensionäri. Päris paljud olid hoolitsenud meeldejääva riietuse eest, olgu selleks kas ballikleit või suur õllepudelikostüüm, varustatuna meeleavalduslike siltidega.

Puuduseks oli aga täiesti tähelepanuta jäetud muusikaline pool, mida asendas ­seosetu karjumine, jauramine, trampimine, naermine ning heal juhul mõni isehakanud pillimees. Kõik see muutis olukorra üsna "metsikuks". Rongiliiklus oli häiritud, vagunitäied inimesi seisid ummikuis paremal juhul peatustes, kuid ka tunneleis lõksus, möllav rahvamass tekitas platvormidele tipptunnist suuremat sagimist, kuid see protestijaid ei seganud - tuju oli taevani ja alkoholi voolas mõistlikkuse piires - varude täiendamise võimalus puudus. Londoni vanemad elanikud suhtusid toimunusse üldjuhul mõistvalt, küll kerge pahameelega kojumineku raskendatuse üle, olles harjunud selle linna vabameelsusega. Sealsamas jalutasid stoiliselt rahulikud politseinikud, vaid aeg-ajalt sõitjaid suitsetamise pärast manitsedes, muuks korra­lekutsumiseks põhjust nägemata. Oma sekkumatu hoiakuga tekitasid nad enda vastu täielikku respekti, näidates üles omapoolset usaldust sõitjate rahumeelsuse vastu ning lubades sõnavabaduse väljendamist. Eks protestijaist pidulised olidki reeglina rõõmsameelsed, õnnelikud võimaluse üle napsutada tavatutes tingimustes, ning mida korravalvurid oleksidki saanud teha - arreteerida kõik need tuhanded inimesed? Jätta purjutajaid täis rongid hommikuni maa alla tunnelitesse seisma?

Hiljem väljus olukord küll kontrolli alt, mingis mõttes meenutades oma kaosega aastataguseid aprillikuu sündmusi Tallinnas, ajades aeg-ajalt veidi hirmugi nahka, kuid jäädes siiski märksa ohutumaks ning sõbralikuks. Üldiselt möödus kogu üritus, mitmetuhandepealist osalejate arvu arvestades, suuremate intsidentideta. Rünnati seitset metrootöötajat ning kaht politseinikku, rebiti maha mõned reklaamplakatid, vandaalitseti rongivaguneis ning risustati perroone. Politsei arreteeris kokku 17 inimest ning oli sunnitud sulgema kuus metroopeatust olukorra stabiliseerimiseks. No mis siis ikka, peol juhtub! Keegi purjuspäi rongi alla ei hüpanud ega muul kombel surma ei saanud. Kui kell lõi kesköötundi, kuulutades juunikuu algust, ruttasid pidulised tuhkatriinu kombel maa alt taas pinnale. Parkides ja tänaval tsiviliseeritud napsutamise kohta Londonis õnneks seni mingit piirangut veel kehtestatud pole.