Viimane rikkumata Tai saar

Hardi Keerutaja istus Ko Phayamile jõudes punasele rollerile ja kihutas sellega mööda auklikku teed üles mäkke.

Paljusid Tai saari iseloomustatakse internetis kui paradiislikke oaase. Ülistava sisuga materjali eesmärk on teadagi mis, kohale tuua turist. Kohapeal aga võivad ees oodata ülearendatud prügised rannad, liiklusummikud, linnad, kus elavadki ainult turistid, tüütud tänavakaubitsejad ja kõrged hinnad. Lubatud „avastamata saladuse“ asemel leiab puhkaja eest teised omasugused, kes on liiga lärmakad ja keda on liiga palju. „Vaibi“ pole mõnusamaks muutnud viimastel aastatel globaalse turistide armeega liitunud suurtes gruppides liikuvad hiinlased. Maailma rahvaarv suureneb päevas üle kahesaja tuhande inimese võrra, kes kõik tahavad hakata puhkusel käima. Ma olin tegelikult juba kaotamas lootust leida Taist saar, mis poleks liiga „tsiviliseeritud“, kus kogu elu ei käiks turismiraha ümber.

Seda enam olin üllatunud, kui jõudsin pärast kahetunnist sõitu vana paadiloksuga Ko Phayamile, mille sadamakai oli kõrgemal, kui vana ja aeglase paadi tekilt mugavalt astuda oleks saanud.