Veel mõni kuu tagasi olid Wuhani tuntuimateks visiit­kaartideks üle Jangtse viivad sillad ja kohalik vürtsikas nuudliroog, kirjutab inimtühjaks jäänud hiigellinnas mälukõndi tegev Marek Dreving.

See, kuidas üks Hiina suuremaid linnu Wuhan on vaid mõne nädalaga üle maailma (kuri)kuulsaks saanud, on üks kurvemaid võimalusi tuntuse kogumiseks. Kui veidi rohkem kui aasta eest sinna lendasin, ei olnud peaaegu keegi mu tuttavatest sellest linnast kuulnudki.

Minu mälus on Wuhan linn, kus kihab vilgas elu. Jianghani jalakäijate tänaval plagistavad müüjad poodide ustel lakkamatult kärbsepiitsa moodi lapatseid ja kisavad mikrofonidesse pakkumisi, et möödujate tähelepanu köita. Hanzhengi tänava rõivahulgipoodide ja turgude ümbruses pressivad transamehed kärudele kuhjatud hiiglaslikke värvilisi kanga- ja valmisriiete hunnikuid sagiva rahva ja hääletute elektrimootorrataste vahelt läbi. ­Wuchangi ostukeskused ja kohvikud on rahvast täis ja õhtul libisevad mööda jõge valgustatud kõrghoonete taustal tuledes ekskursioonilaevad. Ainult Jangtse jõgi ise voolab rahulikult läbi linna, kandes pargaseid ja erkrohelisi vesihüantsintide saarekesi aeglaselt kaugele Ida-Hiina mere poole.

Kolm linna ühes

Wuhan on ainuke linn Jangtsel, mis laiub jõe mõlemal kaldal. Tänaseks on üle Hiina ühe võimsaima jõe ehitatud hulk sildu – rääkimata palju kriitikat pälvinud Kolme Kuristiku tammist mõnisada kilomeetrit Wuhanist ülesvoolu –, kuid varem arenesid linnad jõe laiuse tõttu vaid ühel kaldal.

Kuid ka Wuhan ei ole alati olnud üks linn. Selle nime all teatakse seda vaid veidi alla saja aasta, kui 1927. aastal liideti jõe paremal kaldal asuv Wuchang vasaku kalda Hankou ja Hanyangiga.

Rohkem kui ­kilomeetrilaiune Jangtse jätab linna kaks poolt ka praegu üksteisest kaugele, kuid nüüd ühendavad neid sillad, metrooliinid ja endiselt ka praamid. Wuhani sildade seas on ka kahekorruseline nn Esimene Jangtse sild, mis oli kaua aega kõige idapoolsem sild jõel. Sealt edasi ligi tuhande kilomeetri ulatuses kuni mereni sai jõge ületada ainult praamiga.
JANGTSE: Hiinas "Pika jõena" tuntud Jangtse on ka väga lai. 2008. aastal rajati jõe alla Wuhanis ka tunnel, mille autoga läbimine võtab seitse minutit.

Alustan oma avastusretke vasakkalda Hankoust, kus annavad tooni rahvarohked ostutänavad ja on säilinud ka euroopalikus stiilis endisi pangahooneid, mõned neist ­muljetavaldavad art déco stiili näited. Need pärinevad ajast, kui Hiina oli pärast oopiumisõdu sunnitud teiste sadamate seas avama välismaistele kaupmeestele ka Wuhani.

Kaldaäärses pargis mängivad pensionärid kabet ja loevad teadete­tahvlitele välja pandud ­ajalehti, seenemütsidega prouade salgad tõttavad hõikudes ja itsitades vabaõhu-rütmikatundi, veepiiril roostikus kükitavad mõned kalamehed.

Alles Jangtse vastaskaldal ­Wuchangis saan õige pildi linna tohututest mõõtmetest. Suure pagoodi moodi Kollase Sookure torni ülemiselt korruselt avaneb vaade üle jõe ning linna loendamatute kõrghoonete, mida kerkib üha juurde.
OMA KULINAARIA: Hiinas peetakse Wuhani gastronoomia tugevuseks ennekõike suppe ja kuivasid nuudliroogasid.
HÕRGUD MAITSED: rikkaliku tänava­gastronoomia kõrval on Wuhani kulinaaria uhkuseks Liangzi järve latikas ning madalal kuumusel valmistatud Xiaotaoyuan-supp.

Kusagil kõrghoonete ja paneelmajade vahel jääb silma ka lapike väikesi ülespidi keeratud katusenurkadega madalaid maju. See tundub huvitav. Laskun tornist alla ja leian lõpuks tänavate ja viaduktide vahel teed otsides väikese värava. Selle taga avaneb küllusesarv: Hubu gastronoomiatänava letid on lookas grillitud mereandide ja seakõrvade, kõikvõimalike krõbedate suupistete ja maiustuste ning raskesti identifitseeritavate roogade all.

Proovin musta läikivat ja pikantset „haisutofut“ (mis maitseb paremini, kui lõhnab või välja näeb), grillitud sealihapallikesi ja seesamimaiustusi, aga ei leia kusagilt Wuhani kuulsaid seesamipastaga vürtsikaid nuudleid. Re-gan mian ongi tegelikult pigem hommikusöök ja seda tuleb otsida varavalges, kui seda valmistatakse tänavanurkadel ja enne tööleminekuaega avatud söögikohtades.

Hubu tänava maitsete ja lõhnade rünnakust päästab lühike taksosõit Changchuni templisse. Vaatamata sellele, et tempel asub tiheda liiklusega tänavate vahel, valitseb seal rahu ja vaikus ning võib mõneks ajaks peaaegu unustada, et väljaspool templi müüre elab tormilist elu 11-miljoniline suurlinn.

Ruumi ja rahu leiab ka Wuhani Idajärve ümbritsevas hiigelpargis, kus sillad ja tammid ühendavad arvukaid saari ja poolsaari ning kuhu võib tundideks jalutama ja rattaga sõitma jääda. Kuna on hilissügis, siis on pargi söögikohad suletud, seepärast sukeldun taas metroosse ja leian end õhtu saabudes ajaloolist Hani stiili matkival Chu jõe tänaval (Chuhehanjie). Hoonete fassaadid on vanaaegse moega, nende taga aga lääne ja Hiina tuntud kaubamärkide poed, kohvikud ja söögikohad. Ning igal uksel jälle neid kärbsepiitsa moodi lapatseid plagistavad müüjaneiud.
"AVATARI" KALJUD: ebamaine vaatepilt Zhangjiajies, mitte kaugel Wuhani linnast.

Idajärve lähedal asub ka Hubei provintsi muuseumi hiiglaslik hoone, mis meenutab natuke rahvusraamatukogu Tallinnas. Selle põnevaim eksponaat on 2400 aasta vanune pronksist valatud 64 kahetoonilisest käsikellast koosnev üüratu löökriistade komplekt, mis leiti piirkonna kunagise valitseja Yi hauast ja on ülihästi säilinud.

Hiina sõlmjaam

Kui kaarti vaadata, on ilmne, et Wuhanil on Hiinas väga oluline koht. Geograafiliselt asub linn üsna riigi keskel (kui jätta kõrvale määratud Tiibeti ja Uiguuri alad läänes), umbes poolel teel Pekingist lõunasse Hongkongi või Shanghaist läände Sichuani ja Tiibeti poole. Seepärast on Wuhan juba sajandeid olnud tähtis transpordisõlm ja seal on alati olnud palju hulgiturge, kustkaudu liiguvad kaugemale sisemaale mitte ainult toiduained, vaid ka rõivad ja muud kaubad.

KOLLASE KURE TORN: see ehitis Ussimäel on valminud 1981. aastal, kuid mingil kujul on samas paigas torn seisnud juba alates 3. sajandist.
Mu sõber Lei, kes on sündinud Wuhanis ja elas lapsena selle lähedal, mäletab hästi põnevaid käike suurde linna. „Tänavatel oli palju inimesi, kõik oli pisut kaootiline. Wuhanist saime alati uusi asju, uusi riideid. See oli Hiinas veel defitsiidi ajastu,“ meenutab ta.

Viimased kümmekond aastat on Wuhan tema sõnul olnud üks atraktiivsemaid linnu Hiinas, eriti noorte jaoks. Sinna on asunud palju suuri ettevõtteid ja ka rahvusvahelisi kontserne, hea töökoha leidmine on lihtsam ja eriti on kergem soetada elukohta, sest hinnad ei ole nii kõrged kui Pekingis või Shanghais.

Elu karantiinis

Sel aastal pidi Lei oma vanematega kohtuma Hiina uusaasta ajal kunagises kodukohas Wuhani lähistel. Vanemad jõudsid sinna kohale, kuid tema ise mitte. Päev enne plaanitud sõitu tühistati kõik lennud ja rongid. „Sellest hetkest alates said kõik aru, et olukord on tõsine. Muidugi oli olukord tõsine juba enne seda, aga avalikkus seda veel ei teadnud,“ ütleb Lei, kes praegu töötab Shanghais kodust ja väljas käib vaid harva.

Tema vanemad on praegugi Wuhani lähistel sugulaste juures karantiinis. Linnad, linnaosad ja mikrorajoonid on suletud ning ainult iga kahe päeva järel võib üks inimene perest minna kuni kaheks tunniks välja toitu ostma. Iga pere peale on välja antud ainult üks luba, mis peab õue minnes kaasas olema.
TÄHTIS ÄRIKESKUS: Wuhanit tuntakse "Hiina Chicagona".

Lei sõnul tundub talle ­sõprade ja tuttavatega rääkides, et inimesed Wuhanis on siiski rahulikumad ja optimistlikumad kui mujal Hiinas. „Isegi mu vanemad usuvad, et olukord paraneb peagi ja ei muretse nii palju kui mina siin Shanghais. Ent ka siin on olukord rahunemas. Niisugust kontrolli või ­keeldu välja minna nagu Wuhanis siin pole,“ kinnitab ta. Kuid väravatest pääsevad sisse ainult majade elanikud. (Hiina linnades on kortermajad tavaliselt rühmiti ja nende vahel sisehoovid, mida eraldavad tänavast väravad. See võimaldab inimeste liikumist hõlpsasti kontrollida, mis näiteks Euroopas oleks võimatu.) Majast väljudes antakse kaasa tõend ja ainult sellega saab ­uuesti sisse.

Kuigi kauplustes toitu jätkub ja seda saab ka koju tellida, võib raskusi praeguses olukorras olla mitmesuguseid. Lei sõbrad olid just enne viirusepuhangut sõitnud reisile Filipiinidele ega ole sealt siiani tagasi pääsenud. Viimati öeldi neile, et neil lubatakse tagasi sõita võib-olla alles mais. Selliseid välismaale lõksu jäänud inimesi on palju ja kaugeltki kõigil ei ole majanduslikult võimalik kuude kaupa hotellis elada või võõras riigis elamispinda üürida.

Wuhani majanduslik kaal Hiinas mõjutab selgelt praeguse kriisi tagajärgede ulatust. Linna praegune majandus sarnanevat ­Pekingiga 2003. aasta SARSi epideemia ajal. Toona olid Peking ja Shanghai Hiina peamised tööstuskeskused, praegu aga domineerivad neis informaatika, finantssektor ja teenused. Tehased on viidud kaugemale sisemaale, sealhulgas Wuhani, mis on praegu üks suuremaid terase-, elektroonika- ja autotööstuse keskusi Hiinas. Kui Shanghais või Pekingis saavad paljud finants- ja IT-valdkonna töötajad töötada ka kodust ja elu ei ole päris peatunud, siis Wuhani vabrikud lihtsalt seisavad. Teadmata kui kauaks ja milliste tagajärgedega nii Hiina kui ka kogu maailma majandusele.