Yanuyacu viimane šamaan
Liuglen tüvekanuuga metsas ja minu ümber laiub hiiglaslik Amazonas. On kõrgvesi ja metsa all jalutamine toimub paadiga, mistõttu tuleb valida õige "rada", et liaanide vahele või oksarägastikku ei takerduks, ning harjuda tundega, et metsas on sinu ja maa vahel neli meetrit vett. Teen omapärase puulehekujulise aeruga mõned tõmbed ja proovin vaikselt liueldes tajuda ümberringi kihavat elu. Minu sihiks on naaberkülas San Juan de Yanuyacus elav šamaan Jorge.
Amazonase intensiivsus on kirjeldamatu, siin toimub pidev kasvamise ja ellujäämise võidujooks. See on põhjustatud eelkõige Amazonase erilisest veerežiimist, kus kõrge ja madala vee kõrguste vahe on 10 meetrit. Loomulikult ka stabiilselt soojast ja niiskest vihmametsa kliimast, mis on nagu kasvamiseks loodud. Nõnda teab siin metsas iga loom ja taim, et ta peab ellujäämise nimel võidujooksus edukas olema, muidu ta lihtsalt sureb. Paljudel taimedel on kõigeks selleks vaid viis kuud, kuniks vesi võimust võtab ja kogu kuiva maa üle ujutab. Teised aga on kogu oma elamise kolinud puude latvadesse.
Jorge on Yanuyacu jõe viimane šamaan ning olgugi et ta on juba vana mees, ei ole tal õpilast. See on iga šamaani elus tähtsaim kohustus, valida endale õige õpilane ning aastate jooksul teadmised ja oskused talle edasi anda. Ei ole siin kunagi muud pärimust olnud kui ikka ainult suusõnaline meistrilt õpilasele. Jorge aga tõdeb, et noortel pole enam huvi ja tema vägisi kedagi šamaaniks tegema ei hakka. Jorge enda kujunemise lugu on ka üsna tavatu. Vaeveldes pidevate tervisehädade käes, sai ta oma 30. sünnipäeval ilmutuse, mida järgides läks mees üksi metsa. Elas ja toitus seal loodusega kooskõlas olles ülimas askeesis ning tuli kaks aastat hiljem metsast välja, nüüd juba šamaanina.
Nii nagu eelmise generatsiooniga kadus siin hõimu keel, mis on asendunud lihtsa "metsa" hispaania keelega, ja kadunud on rahvuspõhine ühtekuuluvus. Nii lõppeb selle generatsiooniga suur osa kultuurist ja kommetest, mida veel ainult vanad mäletavad. Ometi on elu järjepidevus kõikvõimas, see on nagu jõgi, mis valib voolamiseks optimaalse sängi. Kui vanad kombed ja pärimus muutuvad tülikaks, asenduvad need iseenesest uute ja mugavamatega. Kes olen mina, valge mees, ütlemaks, mis keelt keegi peab rääkima või kuidas elama. Etnograafia või traditsioonide säilitamine ja kaitsmine on ju puhas Läänemaailma luksuskaup.
Oma rahvuse määratlemisel kasutavad siinsete külade inimesed nimetust riberinho, mida võiks meeldevaldselt tõlkida "jõe-inimesed". Ehk kui mina olen Kaupo Eestist, mis paikneb Euroopas, siis Jorge on riberinho Yanuyacult ja sellega enesemääratlus piirdubki.
Kõrgvesi on šamaani valdused üle ujutanud ja nii on ta väike väliköök muutunud tillukeseks mudasaareks küla servas, kuhu tuleb 20 meetrit kanuuga liuelda, mis on just nii palju, et kui ennast jalaga ühest kaldast liikuma tõukad, maabud kenasti šamaani saarel. Vaid mõnemeetrisel maalapil toimetab paljasjalgne mees, peas vana nokats ja käel elektronkell, mis kõik ei viita just palju kunagiste šamaanide uhkele ja rituaalsele välimusele. Täna on see aga tõestus, et tegu on ausa kaubaga. Ei ole siin külas vaja kellelegi lolli mängida, näomaalinguid või niudevööd kanda, kuna käes on plastmassi ajastu ja uued jumalad seda enam ei nõua.
Jorge on juba hommikust peale suures potis lõkkel ayahuasca't keetnud. Sellest Amazonase legendaarsest hallutsinogeensest joogist on nii palju kirjutatud, et seda ma õigupoolest teha ei tahagi. Eks kõigel natuke keelatul ja meie jaoks mõistmatul on adrenaliini mekk man ja kogu see kirju pilt, mis ayahuasca ümber on maalitud, ei tundu mulle õigupoolest muud kui valge mehe uhkeldamine. Et tähtsa joogi keetmise toimingul ikka natuke rituaalset varjundit juures oleks, pomiseb Jorge puid lisades mõne loitsusõna ka sekka ja puhub piibust džunglitubaka suitsupahvaku, et joogile vägi sisse saaks. Komponendid peavad potis 12 tundi aeglaselt keema, et suurest potitäiest toorainest jääks järele vaid teekannuke kanget vedelikku, mis jooja peas ja hinges vaimud ärataks.
Nõnda saab sellest hetkest siin mudasaarel killuke vana maailma kaduvast pildist, milles asenduvad uutega nii ideaalid kui jumalad. Kes külas vähegi edukas, proovib siit iga hinna eest linna pääseda, mille tuledesära tundub kaugelt nii ahvatlev. Linna serva tekivad seeläbi päratud slummid, kus metsast tulnud inimesed peavad linna reeglitega harjuma ja uuteks ihalusobjektideks saavad plastmass ja säästupirnid. Kes aga otsustavad metsa jääda, peavad tegema teisi raskeid valikud. Kaalukausil on siin misjonäride koos usuga saabunud ravimid ja katuseplekk või šamaani isade tarkus.
Nii vahetuvad ideaalid, kustuvad maailmast uskumused ja rahvused. Jorge popsib oma maisipiipu, surub nokkmütsi sügavamale pähe ja läheb tuld kohendama.
