Ema oli otsustav. „Muidugi pead sa minema. Igal reedel tuleb käia. Kõik lapsed käivad reedel kliima vastu protestimas. Nüüd paned omale sooja salli kaela, kindad kätte ja lähed streikima.“

Daniel vaatas teda trotslikult. „Kliima vastu protestimine on nõme. Mitte ükski minu klassi äge laps ei käi kliima vastu protestimas. Ainult Mirjam-Mirelle käib, aga teda vist ka vanemad sunnivad,“ kaebas ­Daniel. Ema jäi endale kindlaks ja surus talle kindaid kätte.

Danielile tuli pisar silma. „Ma olen 8aastane. Ma käin teises klassis. Me õpime täna liitmist ja lahutamist 20 piires, suuri ja väikeseid tähti. Kool on palju olulisem kui kliimaprotest. Kuidas ma pärast heasse ülikooli saan, kui ma õppimise ajal kliimastreigin?“

Ema vaatas teda ehmunult. „Kuidas küll kool saab kliimaprotestist tähtsam olla? Kliima soojeneb ju täitsa ära ja siis jääb teile lastele selline maailm, kus Eestis kasvavad banaanid, meie metsades möllavad tiigrid ja mändide asemel kasvavad siin palmid!“

Daniel vaatas teda skeptiliselt. „Nii suur kliimasoojenemine on minu eluajal väga ebatõenäoline. Pigem suurenevad lihtsalt natuke äärmuslike kliimasündmuste tõenäosused, tõuseb merepinna tase ja põllumehed peavad õppima uusi kultuure kasvatama.“

Ema sai pahaseks. „No mis targutamine see on! Võta nüüd see plakat ja vutt-vutt uksest välja kliima vastu streikima.“ Ta pistis Danielile plakati pihku ja lükkas poisi uksest välja.

Nõmmel ja Kalamajas, Viimsis ja Kakumäel, igal pool panevad reede hommikul emad lapsed riidesse ja saadavad kesklinna kliimastreikima. Lapsed mossitavad, jonnivad, nutavad ja kiruvad, aga emade vastu ei saa, mistõttu sünged kliimastreikijate kambad kogunevad igal reedel.

Kui kohustuslik kliimastreigiring on tehtud, emade heameeleks sotsiaalmeediasse pildid postitatud, hiilivad lapsed minema. Nii mõnigi kiirustab, lootes, et äkki õnnestub veel mõnda viimasesse koolitundi jõuda.