EKRE juhatuse liikmed hakkasid pingsalt mõtlema.

„Alati võib jälle homoteemat tõstatada,“ pakkus Henn Põlluaas.

Jaak Madison raputas pead.

„Veel mõtteid?“ küsis Helme.

„Alati saab ju venelaste kohta midagi öelda,“ arvas Põlluaas.

„Enam ei saa, Keskerakonnale see ei meeldi. Võib-olla tahame nendega järgmises valitsuses olla,“ vastas Helme. „Äkki on uusi mõtteid neegrite ja moslemite asjus?“

„Naised saunas räägivad kõik Igor Mangist,“ pakkus pressiesindaja. „Äkki ütleks tšakrate kohta halvasti? Et tšakrad on kultuurimarksistlikud?“

Üheskoos leiti, et tšakratest võib portaalis kirjutada küll, aga suure poliitika jaoks on vaja kandvamat teemat. Järsku tabas Põlluaasa äratundmine.

„Riigireform! Seda vajab Eesti riik ja selle poolt hääletab eesti rahvas. Me peaks rohkem sõna võtma riigireformist!“

Teised kahtlesid. „Riigireform on igav teema, rahvas ei saa sellest aru,“ ütles Helme.

„Ettevõtjate oma on muidugi igav, aga meie oma pole. Meie riigireform ei sisalda peenhäälestust, vaid korralikku kinnipanemist. Paneme kinni NO99 teatri, riigikontrolli, riigikohtu, kultuuriministeeriumi ja Lasnamäe linnaosavalitsuse. Ja kui juba kinnipanemiseks läheb, paneme kinni ka mõned ajakirjanikud ja muud kultuurimarksistid,“ teatas erutatult Põlluaas.

See mõte meeldis inimestele juba rohkem.

„Ja me saame kaasata rahvast. Saame näiteks rahvalt küsida, mis asutuse võiks kinni panna. Kui rahvas tuleb kaasa, saame lasta neil pakkuda, mis inimesed tuleb kinni panna. See on nagu tõsielusaade teles, aga päris, sest kelle poolt inimesed hääletavad, selle panemegi kinni. Rahvas armastab selliseid asju,“ jätkas Põlluaas.

Toasolijate silmadesse tekkis äraseletatud pilk, kõigil jooksis peast läbi isiklik nimekiri neist, kes tuleks kinni panna. Riigireform oli leidnud EKRE toetuse.