Nädala Helme

Riiul on jumala tühi, riiul on jumala tühi. Mitte midagi ei ole võtta!

Riigikogus 19. oktoobril

Sain sealt tulema, aga üle Jõe tänava ülekäiguraja kõndides pidas mind kinni üks tumedanahaline mees jalgrattal, kellel oli Wolti kott seljas. Ta ütles, et tegelikult on ta Nigeeria prints, aga tal on miskine mure tolliga ja kui ma talle kohe 6000 eurot annaks, siis saaks ta enda 15 miljonit kätte ja viskaks mulle ka tänutäheks paar milli.

Seejärel jõudsin Benu apteegi ette, kus mind ründas valges kitlis emand, kes ütles, et tal on 100 000 doosi mingist gripivaktsiini. Et perearstid pidada tema sõnul seda hullemalt tahtma kui fentanüülikud sutsu. Ütles, et 4000 ja kõik kohe minu oma. Napilt enne seda põiklesin osavalt mööda Liviko Alkopoe ees olnud Lõuna-Eesti mehest, kellel olla sitaks õlut Läti piiril kinni, aga kui ma 5000 leiaks, siis annaks ta mulle pärast tühja taara vastu, mida pidada 10 000 eest olema.

Jõudsin trammipeatusesse ja seal tuli tunkedega mees, kes ütles, et ta on Deniss ja tal on sitaks tramme. Et kui ma mingi 7500 kohe leiaks, siis ta annaks järgmise tuleva trammi mulle. Bensukulu pidi üsna väike olema, talverehvid olla all ja trammijuht Irina on vähenõudlik naisterahvas, kes võib puhata väiksel diivanil ja koristab ka.

Trammis olles helises telefon ja teises otsas oli Deimantas Leedust, kes ütles, et mingi mu sugulane on seal veidi hädas, kuid kui ma kiirelt 4500 leian, siis saab ta lihtsalt tulema.

Trammist maha astudes jooksis mu juurde tundmatu naine, kes ütles, et hei, sina seal, mäletad mind!? Mina: „Ee, ei.“ Tema: „Ah, ära aja. Kuule, ma olen nüüd rase, see on vist sinu laps. Aga anna mulle 2000, siis oleme tasa.“

Linnavalitsuse ees jooksis mu juurde pintsaku ja lipsuga heas vormis ametnik, kes ütles, et tal on mingi planeeringuga jama, aga kui abilinnapeale ma leiaks 6000 eurot, mida raamatu vahele panna, siis saaks kõik korda ja ma saaks tänutäheks ilusa kondo vaatega Toompeale.

Kaarli puiesteel nägin toredat Dimast Lätist, kes ütles, et tal on sitaks lahedad Roleki kellad, mis on puhtast kullast ja teemantidega. Et kui ma 5000 annaks, siis saaksin ühe endale. Aga kui 10 000, siis saaksin kolm kella. Kella väärtus pidada olema 100 000.

Kaitseliidu ees märkas mind kaitsevärvides õllekõhuga härra, kelle sõnul olla tal maruvingeid bazookasid, mida saaks kodukaitseks kasutada. „Kui keegi koputab, siis kohe lased!“ Täiesti legit shit olla. Üks bazooka maksvat mingi 1000 ja ta saaks selle kohe anda.

Õnneks ehmus ta Toompealt tuleva müdina peale, sest sealt tuli suurem kamp härrasmehi jooksusammul, kes vaheldumisi karjusid, et nad on mingite erakondade peasekretärid või muud sellised ja kui ma kohe neile 10 000 leiaks, siis saaksid nad teha seaduse, et minu nimega inimesed saaksid elu lõpuni kodanikupalka 4500 eurot kuus.

See oli juba ilgelt hirmus ja panin ise jooksu. Kodu juures nägin tunkedes meest, radikas õlal. Kurat, see oli Gena. „Tead, ma pidin selle viima ühistu esimehe korterisse, aga teda pole kodus. Ilgelt loll olukord. Aga see on fusion-super-duper-mega-reaktor radikas kullaioonidega, mis kütab niimoodi, et pärast maksab küttefirma sulle arvele peale! Ainult 4000 eurot radikas!“ Siin ma murdusin ja tunnistasin lõpuks, et mul pole faking teist sammast, pole kunagi olnud.

Nüüd ma siis ootan endiselt radikaid edasi.