Intervjuu peksasaanud näärivanaga: Töö ju tervistkahjustav!
„Mind võttis ikka täitsa kõhedaks," räägib 24-aastane töökas pereisa Valdek õlgu võdistades. „Olen mina laste ja naisega kodus, ootan, et kell lööks südaöö tundi, kui äkki keegi uksele prõmmima kukkus. Ma algul arvasin, et tuli lahti - haarasin tähtsamad asjad nagu tugitool ja telekas kaenlasse ning valmistusin punuma pistma, aga kus sa... Ust avades jõllitas sealt vastu hoopis miski tontlik habetunud olend, silmad verd täis valgunud ning suust lehkamas tuntav alkoholihais. Suure vembla oli, raip, kah kätte võtnud ja eks ta selle najal vast püsti püsiski. „Deed maroz! Deed maroz!", hakkas ta kohe ukse avanedes karjuma. No mina olen keeli õppinud inimene, teadsin kohe, et „dead" inglise keeles surma tähendab, seega polnudki aega pikalt reageerida - pillasin kallid asjad sülest maha, haarasin ukse kõrval seisnud riidenagi ja äsasin raisale enesekaitseks... Või tema, reo, tuleb mind vastu uut aastat surmaga ähvardama!" Valdek lisas veel mõned krõbedamad vandesõnad ja lubas järgmine kord enam mitte nii hell olla...
Ekspressil õnnestus eelkirjeldatud monstrumiga kohtuda ja temaga ka väike intervjuu teha.
Kõigepealt ütle kohe - kes sa siuke oled ja mis sa töllerdad siin kallil pühade ajal ringi ning hirmutad inimesi?
(Pahuralt ja riidenagilt saadud suurt muhku hõõrudes) Näärivana olen noh! Kinke tulin tooma nagu kord ja kohus!
Kulla mees, kas sa oled peetusega või? Kingid on juba ammu jagatud! Selleks on ju jõulud välja mõeldud ning jõuluvana on sinust ikka sajaga ette jõudnud ja pakid laiali tassinud! Hiljaks oled jäänud, Sammalhabe, oma heategevusega, hiljaks!
(Näärivana nohiseb kurjalt) Või nii... No eks see hakkas mullegi natukene kahtlasena tunduma, kui enamus kohtades mind hurjutuste ja kivirahega vastu võeti. Kes seda enne näinud on, et lapsed näärivana nähes kiljudes ja kätega vehkides tahatuppa jooksevad ning majaperemees püssi palge hakkab seadma?!
Aga mõne kingi said ikka ära kah anda või?
No mõne ikka. Eks need nõukogude-aegsed inimesed ole vist vanast rasvast harjunud ka aasta lõpul käsi pikas istuma, seega, nüüd takkajärgi mõteldes, mõni omaaja rudiment sai ikka kingiga õnneks võetud küll.
Et siis täpsemalt?
Noh, Rüütlite paari juures läks üsna libedalt. Sokutasin neile ühe autoostu loa, paari minisuuski ja „Salvo" kelgu. Vanakesed olid oih mis rõõmsad ja Arnold lubas hommepäev minna Hundikuristikku lustima.
Mõni veel?
Savisaar oli kah täitsa sõbralik. Võttis minu poolt pakutud kassettmaki ilusti vastu, enne kui koerad kallale ässitas.
A mõni kink paksu verd kah tekitas?
Mnjah, Aaviksoo ei paistnud just vahva Tšehhi kristallist morsiklaaside komplekti üle liigmäära rõõmustavat. Ja ega Vähja Tiit kah minu poolt kingitud kettaga lauatelefoni saades käsi kokku ei löönud. Aga muidu - ülejäänud paar kingisaajat näitasid siiski üles mõõdukat rahulolu.
Aga nüüd, kus te aru olete saanud, et teie hilinenud kingijagamise aktsioon on eesrindlikult vastu taevast lennanud - mida te siis selle kotitäie kolaga peale kavatsete hakata?
(Õigustava tooniga) Pole see nii kola midagi! Näe, need Moskva olimpiamängude aegsed vahtkummist maskotid kõlbavad veel küll ja küll! Ja kellel võiks kunagi olla liiga palju täpilisi plekist kuivainete karpe ehk mustvalgeid telekaid? Ei-ei, tegusas majapidamises kuluvad need ikka marjaks ära!
Samas - nüüd, kus me oleme teie identiteedi tuvastanud, siis omal ajal olite te vist 31. detsembril üsna oodatud tegelane? Äkki mõni markantne juhtum uudishimulikule lugejale?
No mis siin salata - ega sellest ajast ikka väga palju mälupilte ole. Näärivana töö oli ju tervistkahjustav ja ega seda üle ühe päeva aastas ükski hing teha suutnudki. Õnneks oli nõukogude aeg kaunis kaubavaene ning valuutapoest sebitud träni tuli nagunii iseenda tarbeks ära nahistada, seega kingikott jäi alati üsna ahtakeseks ja sellega jõudis ringi kooserdada küll. Eks õhtu jooksul jõudis heal juhul nii perekest kümme läbi käia, siis tegi aga „istuks ehk enne teeleminekut" juba oma töö. Ettenägelikult oli mul kingikotis alati ka padi - ära ma seda kunagi ei kinkinud, aga kotist jättis see suurema mulje, kerge oli kanda kah ning õhtu lõpuks kulus see endale ikka väga marjaks ära.
Lõpetuseks - kas kavatsete ka järgmise detsembri viimasel päeval tulla asja eest, teist taga, häid Eesti inimesi pelutama?
Eks see olene. Kui, siis kavatsen ma sellel korral natukene varem kohale pressida ja jõuluvanale elutervet konkurentsi pakkuda. Nii jaanipäeva paiku või miskit. Ei ole nii, et vale ajastuse tõttu saan mina kinke pakkudes kolakat, aga teda kutsutakse tuppa ning pakutakse sülti ja magusat viina. Hurjuh, ma ütlen!
