“Milles probleem, tõstame!” sekkub Eha Võrk. “Ütleme, et kümme korda. Aga ainult MMi ajaks. Nagunii koguneb siia igavene hulk ärimehi, kes kõik midagi müüa tahavad. Pärast laseme jälle alla.”

“Väga õige,” kiidab Savisaar. “Muide, tuleks ka prostituudid müügimaksu alla panna. Oma keha müük ei erine kuidagi kohaliku merevaigu või matrjoškade müügist. Deniss, on sul selles asjas edusamme?”

“Ee...” teeb Deniss Boroditš. “Eks ma kõigepealt proovin ja katsetan neid ise, siis vaatan, mis edasi... Aga usun, et MMi ajaks saab kõik korda.”

“Meil on hoopis suurem probleem kui see müügimaks,” teatab Aas. “Tallinna hotellid ei mahuta kõiki külalisi ära. Noh, meeskonnad ja nende abijõud tuleb Tallinnasse majutada, see on selge. Ajakirjanikud kah. Aga mis me nende jalgpallituristidega teeme?”

“Kui majutaks nad õige kodudesse?” teeb Yana Toom ettepaneku. “Näiteks Lasnamäele, kus elavad meie tänulikud valijad. Paneks kahetoalisesse korterisse ühe ja kolmetoalisesse kaks turisti. Käsukorras, ajutiselt.”

“Ei-ei, Yanakene, sina protokolli ja ära sega vahele,” lausub Savisaar. “Turistid majutame mujale Eestisse. Kogu aeg räägitakse, et ülejäänud Eesti ei tee Tallinnaga piisavalt koostööd. Oleme edumeelsed, näitame initsiatiivi. Las elavad Sillamäel, Narvas, Rakveres, Põlvas, Võrus, Kuressaares, Tartus... Noh, Tartus vast mitte, see on see vastik linn, Reformi kants...”

“Ee, aga siis tekib teine probleem,” vaidleb Aas vastu. “Bussidega saavad nad Tallinnasse sõita küll, aga meie ainus korralik staadion – Lilleküla – ei mahuta nii suurt hulka pealtvaatajaid. Siia sõidab ju kümneid tuhandeid inimesi! Ja tallinlastele peaks ikka kah mõned kohad jätma...”

“Mis bussid? Mis sõit?” vaatab Savisaar Aasa nagu imelooma. “Vaatavad seal, kus elavad! Tõenäoliselt provintsi hotellides mõni telekas ikka leidub, mis? Või mingu pubidesse, vaadaku seal. Just – pubidesse! Ja... Mis sa nutad, Ehakene?”

“Mul on lihtsalt nii-ii kahju, et kogu see hotelli- ja õlleraha Tallinnast mööda läheb!” ulub Võrk. “Mingile Eestile...!”

“Pole viga, ära nuta,” lohutab Savisaar. “Me seame nii, et teleülekandeid teeb ainult Tallinna TV, kui pubid tahavad näidata – maksku meile. Nii saame ikka raha kätte. Välismaalt muidugi kah.”

“Noh, see pole just esmatähtis, aga ... aga jalgpalli MMi teleülekande juurde kuulub ju see vastik sumin,” ütleb Boroditš. “Olete ise kah kuulnud. Kas Tallinna TV suudab seda suminat toota? Minu arust jätab nende tehniline baas pisut...”

“Mõni mure!” lööb Aas käega. “Korraldame seks ajaks Lilleküla staadionil Eesti mesinike kokkutuleku. Enne külvame staadioni lilli täis. Miks seal peaks ainult muru olema, see on ju igav! Siis tuleb suminat nii, et tapab... Ja kui staadionil odavat õlut pakume, hakkab publik kah sumisema!”

“Minul on väga tõsine mure,” võtab esmakordselt sõna Pihl. “MMil osalejad harjuvad seal LAVis ära, et neid iga päev röövitakse. Iga jumala päev! Läheb neli aastakest mööda, tulevad Tallinnasse – ja tutkit! Midagi meil ju ikka toimub kah, mõned poe- ja kasiinoröövid, aga iga päev? Kust me kõik need pätid välja tõmbame, tahaks ma teada?”

“Noh, seda asja annab veel mõelda,” arvab Savisaar. “Justiitsministeeriumiga annab ju rääkida, et nad vangid MMi ajaks välja laseks. Äkki on Lang siis veel minister? Tema laseks nad kõik juba täna välja... Hüva, kolleegid, tänaseks aitab. Yanakene, otsi mulle mingilt kanalilt seda jalgpalli... Peaks ikka ise kah korra vaatama, et mis ja kuidas... See on see mäng, kus kurikaga palli pihta lüüakse, eks?”