UUS KOLUMNIST: Konservatiivne arvamusliider Lembitu Valge.

Kranaadis on valitsenud lõputu homotralli meeleolu, kus miski pole püha ja kõik on nali. Loodetavasti suudan ma natuke kallutada seda mädanevat ajakirjandust õigete rahvuslike väärtuste suunas.

Mõistagi peab alustama Johann Gottfried von Herderist, kelle tähtsus rahvusteadvuste väljakujundamisel on mõõtmatu olulisusega. Kas Kranaat on kunagi Herderist kirjutanud? Mõistagi mitte, aga Soros, vot teda on kogu Kranaat täis. Võib-olla mitte päris otse nimeliselt, aga kui hoolega lugeda, on Kranaadi lood otsast lõpuni täis Sorose viha eesti rahvuse, valitseva koalitsiooni, piirikontrolli ja rahvusliku majanduse vastu.

Näiteid ajakirjanduse kallutatusest ja pahatahtlikkusest võib tuua lõputult, aga eriti nörritab mind see, kui nahhaalselt teevad ajakirjanikud lõputult pealkirju sellest, kuidas Ratas veereb ja Ratas on ümmargune ja Ratas on ümar. No kes see ütleb, et Jüri Ratas, peaminister ja lugupeetud inimene, on ümmargune? Ta on mõtlik, filosoofiline ja oma sõnu valiv, aga mitte kunagi ümmargune. Veel vähem ta veereb. Jüri Ratas sõidab auto ja lennukiga, vahel ka jalgratta ja helikopteriga, aga ta ei veere!

Ja miks ei kiideta ühtegi konservatiivide head algatust, näiteks seda, kui hästi piirikontroll välja tuli? Politseinikud olid, kaitseliitlased olid, piirikontroll oli. No mis te virisete? Miks ei meeldi teile piirikontroll, tahaks ma teada. Mulle näiteks piirikontroll meeldib. Iga kord, kui näen piiri ületades pikka ja tugevat meest, vorm seljas, täitub mu keha ootamatu värinaga. Ma lausa ootan seda, kui ta võtab mu passi, vaatab mulle sügavalt silma ja soovib head teed. Miks teile ei meeldi see, kui püstoli ja kumminuiaga mees teie dokumenti uurib ja vedamise korral ka auto pagasiruumi näidata palub? Mis teil viga on, tahaks ma teada.

Kui ma väsin Eesti ajakirjandusest ära, käin vahel lugemas alternatiivkanaleid, kus loen põnevaid artikleid metsavendadest, dissidentidest, vanadest katoliku pühakutest ja uue aja tsensuuri ohvritest. Ka poliitika kajastus on seal hoopis teisel tasemel. Näiteks loen tihti üle juba aasta vanust artiklit „Koalitsioonileppe kommenteeritud väljaanne“. Hing lihtsalt puhkab, kui loen kõiki neid häid soove eesti rahvale, tarkasid mõtteid ja ühiskonnale kasulikke plaane, mis seal kirjas on. Miks ei võiks sellist ajakirjandust rohkem olla!