Aeg kaob, Rõõmud jäävad: Sergo Vares, Rasmus Kaljujärv. Risto Kübar ja Tambet Tuisk on hoiul teatrikriitiku klade vahel. (Teater NO 99)

Teatriuurija ema õhkab: “Tambet Tuisk on ikka nii nunnu…”

Teatriuurija: “Üle mõistuse nunnu! 1999ndal, kui ta Panso preemia sai, oli ta übernunnu. Aga praegu on lihtsalt nunnu. Kuigi jah, kui ta endale seal “Three Kingdomsis” heinapalli pähe topib, siis ta on hästi natuke vähem nunnu.

Üks hetk, ma vaatan kohe oma pandakarupildiga teatrivihikust järele, miks ta seal sada protsenti nunnu ei ole… Nii. See oli kolmandal Tallinna etendusel…

Mul on siin kirjas, et saatsin Tambetile isegi SMSi ja küsisin, et mis juhtus, kas tal on äkki heinapalavik, aga ta ei vastanud!”

“Ma ei kujuta ettegi, mis nüüd saab, kui ta teatrist ära läheb…”

“Me peame kõigi nende filmide DVDd ostma, kus ta mängib, sest ma olen kuulnud, et ta on filmis täpselt sama nunnu.”

“Teeme endale ilusa jõulukingituse.”

“Teeme kindlasti.”

“Jaak Prints on muidugi ka meeletult nunnu, ja tema läheb ka minema?”

“Issand, kui nunnu ta on. Nii head geenid! Meisterlik kõnetehnika, vapustav keeletundlikkus!”

“Ma siiski ütleks, et vahetevahel jääb ehk puudu teatavast lõpuniminekust, nagu kardaks ta küsida seda kõige olulisemat küsimust…”

“Sul on ilmselt õigus, sa oled teatrit ikkagi rohkem hinganud kui mina.”

“Ja Sergo Vares, tema lahkub ka. Vähemasti tema hääl ei jäta meid kunagi maha. On põhjust elada, senikaua kui tema nunnu tämber teleri kõlaritest meie kõrvu paitab.”

“Aga äkki me peaks ikkagi sõitma Münchenisse neid viimaseid “Three Kingdomsi” etendusi vaatama, seni kuni kogu NO99 nunnude näitlejate trupp veel koos mängib?”

“Ma oma pensionist seda lennupiletiraha küll ei pigista, aga sa küsi muidugi kulkast, ütle, et kirjutad nunnudest hõrgu raamatu. Nad ju teavad sind, kui sügavalt sa vaimustuda suudad. Kindlasti toetavad.”

“Isegi kui me ei sõida, siis lilled saadame ikka, eks ole?”

“Absoluutselt.”

Melanhoolset vaikust härivad ainult päeva lõpetamise helid baarileti tagant.

“Aga kas Peeter Volkonski on kunagi nunnu olnud?”

Teatrikriitiku ema võdistab õlgu ja vastab: “Ausalt? Ei ole. Mitte kunagi.”

“Küllap on sul õigus.”

Tee daamide tassides ei aura enam ammugi.

Martsipanist kaunistusega kreemikook jääbki puutumata.


Meeskriitikud omavahel

Kaks kõikenäinud vanemas keskeas meeskriitikut istuvad ennelõunal kohvikus, poolikud õlleklaasid ees, ja arutavad, millise eesti näitlejanna suuri … silmi nad tahaksid kinolinal suures plaanis näha.

“Mirtel Pohla!”
“Britta Vahur!”
“Katariina Unt!”
“Juba nägime!”
“Mirtel Pohla!?”
“Juba ütlesid...”