Kaalikas: Sisuliselt olen ma aborigeenihalduse peaspetsialist, ametlik nimetus on nii pikk, keeruline ja poliitkorrektne, et selle mahutamiseks peaks visiitkaart olema voodilinasuurune.

Mis teil siis visiitkaardi peal seisab?

Kaalikas: Turvakaalutlustel mul ei olegi visiitkaarti. Iial ei või teada, kõik kohad on fundamentaliste, populiste ja ciaiste täis. Kõik tahavad ennast tähtsaks teha.

Milles seisneb teie igapäevane töö?

Kaalikas: Mul on vastuvõtuajad, vastuvõtule kutsun igasuguseid pärismaalasi, parteijuhte, ministreid, hämaraid prominente, presidente, kõike seda. Mulle meeldib töötada lihtsate inimestega, väikeste inimestega.

Millest te pärismaalastega räägite?

Kaalikas: Ma selgitan metslastele Ameerika valitsuse vaateid ja eksinud juhatan õigele teele, patustele andestan üleastumised.

Võtame järjekorras, kõigepealt valitsuse poliitika, siis eksinud ja patused.

Kaalikas: Aborigeenihaldus on üks vana asi, kõik algas sellest, et tegime primitiividele asja kätega selgeks. Tänapäeval on tänu Ameerika kultuuri levikule globaalne haridustase juba niivõrd tõusnud, et üldjuhul piisab veenmismeetodist.

Tooge mõni konkreetne näide?

Kaalikas: Konkreetne valitsuse poliitika on sõda ja seda sõda peavad poolearulised aborigeenid toetama. Kusjuures väga tähtis on, et ei toetataks ainult sõna ja rahaga, vaid et saadetaks killerid sinna kuhu mina ütlen. Kui on vaja siis Iraaki, kui on vaja siis Afganistaani, kui vaja, siis uuesti Vietnami. Või Hurgadasse laamendama.

Aga kui meie loll minister ei saada pätte Hurgadesse pogrommi korraldama...

Kaalikas: Sellist asja ei ole, esiteks ei ole ta nii loll. Teiseks, kui ta midagi möliseb, te ei taha teada...

Mis siis juhtub?

Kaalikas: Täiesti persses, ühe kalmõkiga juhtus nii, oli lakku täis või haige või mis, igatahes ta ei täitnud korraldusi. Midagi keerulist seal muidugi ei olnud. Talle helistati, inimese moodi räägiti, siis saadeti verine lambapea, halati sisse mässitud. Läks veel kaks päeva, rohkem ei olnud aega valitsuse poliitika elluviimisega oodata ja siis vägistas kalmõkk oma lapsed ära. Aga lapsi on neil kaltsupeadel seal palju, kolm neli tosinat.

Ah või nii?

Kaalikas: Vahel nii vahel teisiti, see oli siis vastus küsimusele, mis juhtub eksinutega. Mis aga juhtub patustega, sellest ei tohi ma pressile rääkida.

Aga mis juhtus meie presidendiga?

Kaalikas: Veel ei ole midagi juhtunud, võib-olla ei juhtugi, tema peale võib kindel olla. Ustav viimase hingetõmbeni on tema toimikus kirjas.

Aga kõik need vikiliiksi jutud, kuidas ta alandas teie saatkonnas meie häbiväärseid kolhoosnike, kirjaoskamatuid provintslasi ja tibladele persse pugevaid populiste. Te ju ise lekitasite kogu selle sita?

Kaalikas: Muidugi lekitasin,, kust see tarkus siis välja tuleks, kui ma ei lekitaks. Ikka peab ise lekitama. Ilves on paksuks läinud, ma olen tast tüdinud... Te ju ise tahaks ka uut presidenti?

Tegelikult ei tahaks.

Kaalikas: Väga tahate, sest see on meie valitsuse poliitika. Ilvesega oli meeldiv vestelda, jutt oli selge, kargelt põhjamaine, aga ta rääkis kõik ära, mis teab, tegi kõik mis kästi ja see on ka kogu moos.

Rääkis kõik ära tegi kõik ära, mis siis veel vaja on?

Kaalikas: Ilves andis endast sada protsenti, aga on vaja anda kakssada protsenti. Tema töö on tehtud, hästi tehtud, aga tehtud. Noored orjad on usinamad, nii oli puuviljaväljadel, nii oli tinakaevandustes, nii on ka kadriorus.

Kelle te siis meile presidendiks panete?

Kaalikas: Vara veel öelda, aborigeenihalduses käib kõik oma loogika järgi, kõigepealt panen paika riigikogu, siis ministeeriumid, kui selle sitaga on ühelpool, siis hakkan presidenti joonistama. Kunagi ei maksa liialt kiirustada, võib-olla on homme meie valitsuse poliitika Baltikumis hoopis sõda ja hõimupealikud, mitte president ja majanduskriis. Kuhu ma siis teie presidendi panen? Jääbki siia kabinetti tolmu koguma? Nii see ei lähe.

Midagi võiks ju kabimetis olla, teil on ainult üks tool ja selle peal istute ka ise, ma istuks heameelega mõne presidendi kukil.

Kaalikas: Ärge hädaldage, kui tuleb teie luurejuht või riigipankur, siis nemad põlvitavad mu ees ja kui ära lähevad, siis selg ees ja käpuli. Kes see ahv teil seal pangas oli, ta kondid naksuvad kuidagi vastikult, tuleb välja vahetada. Tänage jumalat, et olete ajakirjanik ja Ameerika valitsuse poliitika on sõnavabadus. Salavanglatest olete midagi kuulnud? Ärge noogutage vaid öelge, jah, olen kuulnud!

Jah, olen kuulnud aga öelge, mis on aborigeenihalduse juures kõige raskem?

Kaalikas: Rasket ei ole siin midagi, kui tead kes on pedofiil, kes korruptant, kes reetur ja kes lihtsalt lollpea, siis on see lihtne töö. Raske on selle vajaliku töö juures metsinimeste tänamatus. Kas Ilvesel oleks raske olnud Postimehe ja Delfi suu sulgeda, oma käega maha põletada need vikiliiksi kohalikud kontorid? Ei oleks raske olnud, lihtne oleks olnud. Ma ei pea ju talle selliseid elementaarsid asju seletama hakkama, ise tuleb initsiatiivi üles näidata, muidugi kui tahad president edasi olla. Aga kui tahad pensionile, minugi poolest, vaba maa.

Kas te Ansipi, Savisaare ja Rüütliga Ilvesest olete rääkinud? Mis nemad Ilvese kohta ütlesid?

Kaalikas: Nad ei meeldinud mulle. Ansip räägib kohustavalt havasti anekdoote, Rüütel on poolkarsklane, Savisaar aga vahib sulle jultunult otsa nagu mõnele omasugusele. Nende jutud mulle ka ei meeldi, sellepärast ma neid vikiliiki üles ei riputanud. Aga nüüd minge, ma keeran magama.

Avaldatud autorite ja kaalika loal.