Ülekaalus on siiski skeptikud. Tartu elanik Mai kurtis, et kõik tema sõbrannad on juba karantiini pistetud, aga tema peab ikka poes tööl käima.

„Miks mina pean see loll olema, kes tööl käib, kui kõik teised saavad kodus istuda ja päevad läbi Facebookis keelt peksta? Ei paista ka, et midagi paremaks läheks. Mees ja lapsed istuvad mul kodus ja kelleltki ei tule isegi köhapoega mitte. Kui oleks kasvõi natuke palavikku, saaks juba endale ka karantiini küsida, aga kõik on nii kuradi terved. Ma olen juba valmis seda kuradi koroonat taluma, aga isegi see ei hakka külge, sest kliendid hoiavad minust eemale nagu pidalitõbisest.“

Koroonahaige Mirjam Võrust rõõmustas kaela sadanud võimaluse üle vaba aega veeta. Suur raamatusõber Mirjam tõdes, et vanasti tööl käies oli raske raamatute jaoks aega leida, aga nüüd on tal varutud Loomingu Raamatukogu kõik teosed aastatest 1975–1990, mille ta loodab nüüd läbi lugeda. Kodusistumisel erilisi puudusi ta ei leidnud. „Mulle polegi inimesed kunagi meeldinud,“ ütles Mirjam.

Tallinlane Raigo koroonat ei kartnud. „Alkohol tapab koroonat, onju. Kui te teaks, kui palju ma joon, siis te enam ei küsiks, kas ma koroonat kardan. Hoopis koroona kardab mind. Ma hingan korra koroonale peale ja koroona paneb kohe kõrvad pea alla.“

Põhja-Sakala valla elanik Priit aga istus oma garaažis ja vaatas suurt euroalusetäit WC-paberit. „Tahad mõnda pakki ära osta? Odavalt annan. Kui tulid uudised koroonast, tekkis minus vastupandamatu kihk osta WC-paberit. Võtsin siis kohe terve alusetäie. Nüüd naine naerab minu üle ja küsib, miks ma makaroni ei ostnud. Kõik poed on makaronist tühjad ja kodus pole ka midagi. Ma ei teagi, miks ma makaroni ja kartulit ei ostnud.“