“Kooguta mu ees, sa haletsusväärne putukas, sest mina olen Jumal, eesti rahva uus isevalitseja!” teatas Riisalu ja nägi väga hirmuäratav välja.

Toobal oli harjunud autoriteedile alluma ning järgnes Riisalule. Riisalu läks seejärel Keskerakonna fraktsiooni, ronis jalgupidi laua peale, lõi hommikumantli eest lahti ja teatas müriseva häälega, et tema võtab nüüd võimu üle.

Kuna Toobal juba koogutas Riisalu ees, oletasid ülejäänud keskerakondlased, et kõik on kooskõlastatud. Üksteise järel langesid nad Riisalu ette põlvili ja vandusid talle truudust.

Seejärel läks kogu keskerakondlaste seltskond riigikogu saali, Riisalu lükkas parasjagu kõnelenud esineja eest ära, ronis jalgupidi puldi peale ja teatas, et tema on tänasest hommikust alates Jumal, eesti rahva uus isevalitseja. “Tunnistage mu võimu, te mõttetud molluskid!” hüüdis Riisalu.

Riigikogujad olid vaatepildist üllatunud, aga seejärel tunnistas Reformierakonna fraktsiooni esimees Jaanus Tamkivi üles millegi, mida niikuinii aimati juba pikka aega: “Meil siin pole mingit võimu, me teeme, mida valitsus ja parteikontor käsib. Mine võta need üle, kui tahad.”

“Hmm, oli vist jah nii,” nentis Riisalu. Ta võttis kaasa ustavad jüngrid, kellega olid liitunud Juku-Kalle Raid ja Tarmo Leinatamm, ja läks Stenbocki majja ja küsis Andrus Ansipit.

Pärast väikest ekslemist jõudis seltskond Riisalu juhtimisel Ansipi kabinetti. “Ansip, kakuke, hakka veerema, mina, Jumal, eesti rahva uus isevalitseja, võtan võimu üle,” müristas Riisalu.

Ansip oli Riisalu ja tema saatjaskonda nähes üllatunud, aga ei lasknud end verest välja lüüa.

“Aivar, mina õppisin omal ajal parteikoolis, et riigipöörde ajal tuleb kõigepealt üle võtta telegraaf ja sillad. Telegraafi pani mu valitsus ammu kinni ja sildasid on Tallinnas vähe. Kui tahad, pane Pirita jõel olevad sillad kinni, siis ei saa Valdo Randpere koju Viimsisse sõita, las passib ummikus.”

Mõte sellest, et Randpere istub mitu tundi ummikus, meeldis Riisalule väga ja ta hakkaski Pirita poole astuma.