Teiselt poolt kostab minister Rein Langi lõbustatud hääl: “Kuule, Anton! Tee õige täna üks tiir mööda näitusi. Viska pilk peale, mida see kunsti- ja muuseumirahvas siis vaatajale õige pakub.”

Järgmisel hommikul läheb Pärn ministrile aru andma.

“Noh, anna aga tulla,” lausub Lang lõbustatult.

“Läksin Ajaloomuuseumist üle tee. Vaatasin — Draakoni galerii. “Seks ja söök”, loen klaasi pealt tutvustuselt. Hõikasin ukse vahelt galeristile, et jätkaku aga samas vaimus, küll tühi rahakott need seksinäitused lõpetab!” räägib Pärn.

“Draakon. Meeles. Palun pärast muuseuminõunikul vaadata, palju nad viimati raha said,” ütleb Lang ja kohendab prille.

“Mõtlesin, et vaatan Kunstihoone üle. Loen plakatilt — Continuum_ the perception zone. Algul ei saanud aru, kas nüüd on elektrijuhtmetega suisa hullud lood, aga ei — kunst hoopis. Suures saalis plõksivad tuled sisse välja, iga natukese aja tagant.”

Lang ei jõua ära imestada.

“Ja kujutage ette — töö nimi oli “Tuled lülituvad sisse ja välja”! Isegi mingi tähtsa auhinna saanud, selline lülitil klõpsimine. Pole ime, et peale minu polnud ühtegi vaatajat!”

Lang annab Pärnale korralduse: “Kui need seal muud ei oska pihta hakata kui lampe sisse-välja lülitada, siis pole neil seda maja vaja.”

Edasi jutustab Pärn, kuidas tuikus Kunstihoonest Kuku hämarusse silmi ravima ja sattus Leo Lapini otsa, kes oma viimasest luulekogust luuletusi ette lugedes. “Ja mis pealkiri sellel kogul — “Võta suhu”! Mõtlesin, et kuhu me jõudnud oleme! Jumal tänatud, sisse oli ikka “Võta suhu sõna” kirjutatud. Hea seegi.”

“Kulka rahadega antakse sellist jama välja, et hoia ja keela! Aga noh, Lapin on Lapin, teda pole mõtet torkida,” lausub Lang endamisi. “Oli veel midagi?”

“Mul on Tartuga seoses ka üks asi. See Marina Abramovići näitus seal viltuses majas… Ega ma ei teadnud, kes see Marina on, eile Lapin natuke rääkis. Noh, ta olevat kuulus selle poolest, et istus eelmisel aastal kaks ja pool kuud New Yorgis muuseumis pingil, seitse päeva nädalas. Ei teinud mitte midagi.”

Lang üllatub: “Jumal hoidku! Siis selliseid asju on vaja meile siia kalli raha eest tassida? Mis seal Tartus siis õieti väljas on? See pink või? Või tuleb see tädi sinna ise istuma?”

Pärn laiutab käsi, tema seda ei tea.

Lang: “Noh, las see mutt siis istub seal nii kaua, kuni maja veel püsti. See juba praegu nii viltu, et hea kui toolilt maha ei libise.”