Mees number üks: “Juba neli tundi pole me mitte ühtegi inimest näinud. Kust te üldse võtsite, et siia võiks kauplema tulla?”

Mees number kaks, binokliga, elavneb: “Oot, mehed, ma näen midagi! Üks… kaks…. kolm… seitse meest! Jalgratturid! Kaugelt näha, et turistid!”

Mees number kolm, eriti sünge olemisega: “Aga vaipu nad raisad ju ei osta. Nad on ju ratastega!”

Sünge näoga mehe nägu selgineb: “Mehed, mul on idee!”

*
Väike internetikohvik Süürias.

Skaibist kostub väsinud hääl (Eesti välisminister Urmas Paet): “Olgu, me saadame teile raha. Eesti raha. Rekkatäie raha. Auto võite endale jätta. Jah. Tagasi pole vaja.”

Habemega mees, kulmud imestusest kuklas: “Rekkatäie raha!!! Nüüd me räägime! Diil! Saatke lennuk järele, homme saate poisid kätte.”

Teine habemega mees (röögatab üle toa): “Mehed!!! Te ei usu! Me saame rekkatäie raha! Ja rekka kauba peale!”

Nirginäoga mees leti taga: “Oot, kes selle üle loeb? Noh, et oleks ikka õige summa.”

Habemega mees: “Pese kõrvad puhtaks, idioot! See on rekkatäis raha – seda ongi ju lugematu hulk! Kiidetud olgu Allah!”

*
Stenbocki maja. Eesti valitsuse istung.

Peaminister Andrus Ansip: “Tubli töö, Urmas-poiss! Saime sellest kroonipurust lahti. See kuradi hekseldamine oligi üle mõistuse kallis.”

Paet, vaikselt ja ettevaatlikult: “Kuule, aga kas polnud mitte nii, et Eesti krooni vahetatakse igavesti eurodeks ümber?”

“Oi p…!”

Mõnda aega valitseb ruumis sügav vaikus.

Ansip: “Aga kui habemega mehed tulevad Eestisse SELLIST summat vahetama, siis me ju saame nad kinni võtta! Ära muretse, poisu, me saime hakkama!”