Kranaat: Edgari imeline noorus
Pärast teaduste kandidaadi kraadi saamist otsustas Edgar Savisaar proovida kätt spordis. Ta registreeris ennast Eesti meistrivõistlustele kergejõustikus ja läks oda viskama.
Oda lendas umbes 150 meetri kaugusele. Täpset kaugust ei mõõtnud keegi, sest oda maandus EKP Keskkomitee sekretäri Karl Vaino ja Eesti KGB ülema August Porgi vahele.
Miilits viis selle peale Edgari ära ning ta pidi päris mitu nädalat vangis istuma ja selgitama, et tegemist polnud katsega mõrvata kõrgeid nõukogude funktsionääre. Lõpuks kvalifitseeriti Edgari tegu huligaansuseks ja ta pääses ehmatusega.
Nüüd saabus Edgaril aeg tööelu alustada. Nõukogude võimu edukamaks õõnestamiseks otsustas ta alustada Paide rajooni kolhoosist Punane Kartulikasvataja.
Kõigepealt pani ta ise ühe pärastlõunaga kartuli maha kõigile kolhoosi põldudele. Kahjuks ei jäänud kolhoosnikud tema juttu uskuma ja panid ka omalt poolt kartuli maha, rikkudes selle käigus Edgari töö ära.
Edgar ei lasknud end heidutada. Ta hakkas kohalike põllumeeste aitamiseks viljeluseks sobivaid ilmastikutingimusi tagama. See tõi aga kaasa ootamatu probleemi naabruses asuva Leninliku Lihuniku kolhoosiga.
Leninlik Lihunik polnud mitte lihtsalt naaberkolhoos, vaid asus ka Viljandi rajoonis. Muistse vabadusvõitluse ajal sattusid hilisemad kartulikasvatajad ja lihunikud sõja ajal eri poole rindejoont.
Lihunike eelkäijad liitusid ristirüütlitega ja kartulikasvatajate esivanemad jäid truuks eestlaste vabaduseaatele. Järgnes mitu aastat sõdimist Rohemägede nime kandvas piirkonnas, kuni ristisõdijatelt abi saanud lihunikud panid oma arvulise ülekaalu maksma ja surusid kartulikasvatajad maha.
750 aastat hiljem olid kired vaevu vaibunud, Rohemägede lahingud ja kogu muistse vabadusvõitluse tõlgendamine oli endiselt valus teema. Mõlemate poolte koduloouurijad kirjutasid pikki teoseid külameeste täpsest asetusest, relvastusest ja plaanidest tollal toimunud lahingute ajal.
Kui nüüd Edgar põllupidamiseks sobivat ilma looma hakkas, juhtus selline lugu, et heade ilmade korral kasvasid leninlike lihunike vili ja kartulid väga hästi ning punaste kartulikasvatajate oma enam-vähem normaalselt.
Halbade ilmade korral kartulikasvatajate saak ikaldus, lihunikel oli aga saak natuke tagasihoidlikum. Kartulikasvatajad läksid Edgari juurde jutule.
“Kallis Edgar! Armas Edgar! Kas sa nii saad teha, et tuleks lumetorm ja rahe ning meie kõigi saagid häviksid? Vastik on vaadata, kuidas leninlike lihunike vili ja kartul kasvab meist paremini, seda hoolimata meie siirastest pingutustest.”
Seda kuuldes tabas Edgarit esimest korda elus lootusetuse tunne. Ahastades mõistis ta, et on sattunud elama tölplaste juurde, kes ei oska hinnata ta geeniust.
Hiljem tabas see tunne Edgarit tihti, aga sel hetkel ei osanud ta teha muud, kui põgeneda öösel metsateid pidi tagasi linna.
