Kranaat: Koledad päevad Hundisilmal
“Šššt, ole tasa ja hoia pead all, ta näeb sind muidu!”
Edgar Savisaar ja Siret Kotka olid Hundisilmal pimedas toas ja proovisid diivani taga end võimalikult märkamatuks teha.
Akna taga piilus tuppa Edgari advokaat Oliver Nääs.
“Edgar, ära mängi lolli! Lase mind sisse, ma luban, et ei hakka sult firma võlga sisse nõudma. Mul on lihtsalt vaja sinuga rääkida. Ma tean, et sa oled siin, su auto on õues ja autojuht ütles, et sa pole kuhugi läinud. Ole nüüd hea ja lase mind tuppa,” hüüdis Nääs.
Edgar leppis oma saatusega ja palus Siretil uks lahti teha. Nääs oli reibas nagu alati.
“Kuidas siis läheb? Pahandustesse pole vahepeal sattunud? Ei ole, jah? Väga hea, proovi mitte sattuda, mul on juba praegu käed tööd täis. Aga rahaasjadest peame küll rääkima.
Ma tean, et ma lubasin büroo võlga sulle mitte meelde tuletada ja ma ei teegi seda, sest ma olen sõnapidaja mees, aga mulle pead sa nüüd küll natuke maksma. Ma lähen sel nädalavahetusel väikesele reisile selle brünetiga Sorainenist, tead küll, sellega, kes linnavalitsuselt Statoili kasuks kohtus miljoni välja võitles.
Reisi jaoks on raha vaja, aga sa pole juba ammu maksnud. Edgar, sa oled hea klient, ma päevad läbi tegelen sinu asjadega – Šveitsi raha krimasi, kohalike valimiste rahastamise krimasi ja tsiviilasi, nüüd siis ka see altkäemaksuasi.
Kui sa aga ei maksa, on mul näpud põhjas, ainsad maksvad kliendid on praegu mul vaid Toobal ja Laasi. Ma tean, et kapo ei võtnud sult kogu raha ära, anna nüüd mulle natuke ja ma jätan sind rahule,” pakkus Nääs.
Siret astus mehe kaitseks välja. “Meil on praegu väga rasked ajad. Ei Urmas, Oliver ega kumbki Toomas ei taha enam äri ajada. Isegi rääkida enam ei julge, ütlevad, et kapo kuulab igal pool pealt ja nemad hakkavad nüüd ausaks. Vanasti, kui selline asi juhtus, oli vähemalt võimalik kuu lõpuni palgarahast ära elada, aga nüüd pole ju enam sedagi. Äkki saad natuke oodata selle rahaga, vast läheb paremaks,” palus õnnetu häälega Siret.
Nääs mõtles hetke. “Et kas äkki läheb paremaks? Ei, andke raha kohe siia. Ma olen noor mees, ma ei saa oodata. Pidage meeles, et on vaid kaks ametimeest, kellele ei tohi töö eest kunagi võlgu jääda – advokaat ja palgamõrtsukas.”
Edgar ohkas, võttis rahakotist viis 200eurost ja andis Nääsile.
“Selle raha eest ei saa ma isegi korralikku õhtusööki seal, kuhu ma lähen,” vastas Nääs. “Anna teist sama palju veel!”
Edgar ohkas ja palus Siretil veel 1000 eurot anda.
“Edgar, sinuga on puhas rõõm asja ajada,” teatas Nääs. “Minu poolest võid tegelikult veel paar krimasja endale ette võtta, ma hea meelega esindan sind veel. Pean aga nüüd minema. Tšau-pakaa!”
