Edgar jäi ootama kutset ENSV Teaduste Akadeemia akadeemiku kohale. Mõned päevad pärast raamatu ilmumist tuligi kõne – Edgaril kästi ilmuda kohaliku KGB peakorterisse aadressil Pagari 1.

KGB peakorteris istus Edgari vastas kurja ilmega kagebešnik. “Seltsimees Savisaar. Loeme teie raamatut ja imestame, miks räägite te selles pikalt sellistest arusaamatutest asjadest nagu kliima soojenemine, naftavarude vähenemine maailmas ja Facebooki edukas levik, aga Nõukogude Liidu lagunemist olete käsitlenud vaid lk 16 joonealuses märkuses? Kas tõesti on Nõukogude Liit teie hinnangul nii ebaoluline, et selle lagunemine väärib vaid joonealust märkust? Ja kes see Gorbatšov on, kellele te oma märkuses viitasite?”

Edgar ehmus. Ta kahetses, et oli üldse hakanud Nõukogude Liidu lagunemist mainima.

“Oleks vist pidanud selle vahele jätma ja kirjutama vaid Euroopa Liidu laienemisest ja eurost,” mõtles Edgar.

Kagebešnik põrnitses endiselt kurja ilmega.

“Hmm, muidugi on Nõukogude Liidu lagunemine tähtis teema. Tagantjärele tarkusega oleks vist pidanud sellele eraldi peatüki pühendama,” vabandas Edgar.

Kagebešnik muutus leebemaks. “Et te ikkagi tunnistate Nõukogude Liidu maailmaajaloolist tähtsust? Väga hea. Aga kes see Gorbatšov teil seal märkuses oli?”

Edgar proovis päästa, mis päästa annab.

“Gorbatšov või? See on üks tüüp, keda ma kohtasin Valli baaris ja kes lubas mulle kümme rubla, kui ma ta oma raamatusse kirjutan. Sealt ta tuligi!” naeratas Edgar hädiselt.

“Olgu, siis on Gorbatšoviga korras,” vastas kagebešnik.

Edgaril aga ei läinud siiski nii kergelt kui varem. Ta viidi Patarei vanglasse, kuhu jäi ligi pooleks aastaks.

Pärast kolmandat nädalat mõistis Edgar, et seekord ta nii lihtsalt ei pääse. Ta sai aru, et on aeg vaevaliseks patukahetuse teekonnaks.

Kommunistliku partei ees oma pattude lunastamiseks kirjutas Edgar raamatud “Tööviljakus. Töödistsipliin. Tööaeg”, “Looduskaitse ja õpilasmalev”, “Võitlus noorsoo pärast” ja “Revolutsioon jätkub”.

Edgar oli varasemast kogemusest õppinud ja ei käinud enam ise trükikojas raamatut valmis trükkimas ja seda siis poodidesse laiali viimas.

Kui kõik need teosed viie kuu pärast valmis olid, kutsuti Edgar vana tuttava kagebešniku juurde.

Kagebešnik oli heas tujus: “Te olete pühendanud kõik raamatud NLKP-le tekstiga “Armastatud parteile, armastusega, Edgarilt!” See on nii nunnu, mul tuli lausa pisar silma.”

Kagebešniku silmis oli tõesti vesine pilk, aga see võis olla ka hommikusest konjakist.

“Mis seal ikka, Edgar. Mine oma teed ja ole edaspidi parteile ustavam kui seni,” lausus kagebešnik.

Edgar küll lubas, aga ei mõelnudki sõna kuulata. Tal mõlkus peas juba uus endaleiutatud sõna: Rahvarinne.