Kranaat: Michal arutab Meikari autasustamist

Justiitsminister Kristen Michal võttis paberilehe kahe näpu vahele ja vaatas seda nina kirtsutades, nagu kardaks sügelisi saada.

Paberil oli avaldus Silver Meikarile kodanikujulguse aumärgi andmiseks.

“Selle mõttetuse võime kohe prügikasti visata,” arvas Michal.

Laua ääres istusid veel neli meest – peaprokurör Norman Aas, politseiülem Raivo Küüt ning Tartu ülikooli professorid Jüri Saar ja Jaan Sootak.

“Avaldust peaks ikka arutama,” lausus Saar vaikselt. Kaks professorit hoidsid üksteise ligi, kui Michal neid tigedalt põrnitses. Küüt pistis endale lipsu suhu ja lutsis seda meeleheitlikult.

“Võime ju arutada, kasu sellest pole,” teatas Michal. “Meikar on nii mõttetu mees, et ta niikuinii ei saa seda aumärki. Või mis sa arvad, Norman?”

Peaprokurör hakkas midagi rääkima pooleliolevast kriminaalasjast ning kodanikujulguse aumärgi statuudist. Kannatamatu Michal katkestas teda.

“Norman, ma olen su huumorisoont alati hinnanud, aga praegu pole koht taolise pläma jaoks. Veel natuke ja ma võtan su jõulupreemia ära ja ametiautoks annan Dacia. Nii, mida sa ütled?”

“Meikar on nõme,” vastas Aas ja peitis silmi.

“Nonii, kaks Meikari vastu,” itsitas Michal professoreid vaadates. “Laseme nüüd Raivol selle teema ära lõpetada ja läheme koju.”

Politseiülem Küüt oli aga teadmata kaduma läinud. Aas teadis, kust Küüti otsida. “Ta on kindlasti laua all. Ma tean teda küll, ta poeb alati laua alla, kui mingi keeruline olukord on, ja enne välja ei tule, kui probleem on lahenenud.”

Seltskond vaatas laua alla, aga seal oli tühjus. “Ta on vaikselt WCsse lipsanud ja kükitab seal. Ta teeb vahel seda ka,” teatas Aas.

Kõrge komisjon läks WCsse. Ühest kabiinist oligi kuulda meeleheitlikku hingeldamist.

“Raivo, tule välja! Me ei tee sulle midagi. Sa pead lihtsalt ütlema, et Meikar on homo või midagi sarnast ja kõik on lahenenud. Me võib-olla isegi kinnitame sind järgmiseks ametiajaks peadirektoriks, kui sa nüüd viisakalt käitud,” keelitas Michal.

Järsku paiskus kabiini uks lahti ja Küüt tormas sealt välja. Ta pani kiirelt trepi poole ajama. Michal ja Aas jooksid järele, aga Pärnu maantee nurgale jõudes nägid nad, kuidas Küüt oli juba poolel teel politseimaja kaitsvate seinte vahele.

“Mis me nüüd teeme?” oli Michal nõutu.

“Eks tuleb järgmisel korral otsus ära teha,” lausus Aas. “Ma võtan käerauad kaasa ja teeme nagu ülekuulamisel – aheldame Küüdi käeraudadega radika külge ja peksame, kuni ta ütleb, mida vaja.”

“Küüt on üsna rasvane. Teda annab tümitada,” kahtles Michal.

“Vähemalt pole endal valus, kondise tüübi tagumine on paras piin,” selgitas Aas.

“Mehejutt! Nii teemegi,” vastas Michal.