Buss sõidab tõkkepuu alt läbi. Rohust tõuseb mingi suur loom ja hakkab bussi kõrval galopeerima.

“Emme, kes see on?” kostab pisut hirmunud lapsehääl.

“Ah, see on jõehobu,” lööb Kuuskemaa käega. “Ühed siin pidasid teda akvaariumis, aga siis ei jõudnud enam toita. Vaene loom ei pääse välja kah, kogu Tiskre on aiaga piiratud. Ja mis ta veel talvel peale hakkab...!”

“Siin teeme peatuse,” teatab ta siis ühe uhkemat sorti maja ees. “Kas tunnete seda meest, kes seal oma jääkaru jalutab?”

“Jaa! See on ju... Kurat võtaks!” kostab rahva seast.

“Jaa, kunagi oli tal seitse eskimost karujalutajat, üks iga nädalapäeva kohta,” päästab Kuuskemaa ladusa giidijutu valla. “Aga näete, mida masu on teinud – nüüd peab ise käima, lemmik rihma otsas, ja väljaheiteidki koristama. Kes tahab, võib välja minna ja temast pilti teha.”

“Äkki saab pahaseks?” kahtleb keegi.

“Mis siis, ma tean kindlatest allikatest, et ta on kõik oma turvamehed lahti lasknud ning tankid ja keskmaaraketid maha müünud. Minge-minge, ta...”

“Keskmaaraketid?” piiksatab keegi.

“Nojah, tal oli kunagi naaberriikides palju äripartnereid... Aga pildistamisega on ta juba harjunud. Eelmine nädal oli tipp, sattusime just siis, kui ta ise muru niitis, higipull otsa ees. Hullumaja!”

“Ja see on ka päris põnev vaatepilt,” laseb Kuuskemaa bussi paar maja edasi taas kinni pidada. “Lähme õige korraks välja. Mida te näete?”

“Bassein...” lausub keegi.

“Ja selle kõrval veel kaks suurt auku...” lisab teine.

“Nojah, enne oli tal kolm basseini: kuuma veega, külma veega ja veel ilma veeta, neile, kes ujuda ei osanud. Aga enam ei jõua pidada... Nüüd ehitab kahe asemele kasvuhoone – hakkab tomatit-kurki kasvatama ja turul müüma.”

Silma hakkab maju, mis seisavad vaiadel, samuti selliseid, kus esimese ja kolmanda korruse vahel on ainult kandetalad.

“Ah need?” reageerib giid küsivatele pilkudele. “Noh, eks häda sunnib eksrikkureid ka maju müüma, aga kes see tänapäeval enam tervet maja ostab? Nii nad siis müüvadki korruste kaupa: mõnele tahtjale esimene, mõnele teine korrus...”

Ühe mahajäetud välimusega maja lipuvardas lehvib must lipp.

“Matused...” pomiseb keegi.

“Ei-ei, see tormi märguanne,” seletab Kuuskemaa. “Sel vennal oli nii suur ja võimas mullivann, et kui sisse lülitas, tuli seaduse järgi must lipp heisata ja vetelpääste kohale kutsuda. Need sõitsid siis oma kaatriga ringi ja vaatasid, et keegi ei upuks. Nüüd on maja müügis, lipp on vist viimasest korrast jäänud...”

Kuigi pikantseid vaatepilte avaneb veelgi, on seltskond ülejäänud tuuri ajal üsna vaikne. Mõned näevad lausa vapustatud välja. Rahva meeleolu võtab kokku keegi naine, kui buss Tiskrelt välja sõites tõkkepuu ees peatub.

“Kas me...?” kogeleb ta. “Kas me ei saaks neid millegagi aidata?”

“Ärge muretsege!” rahustab Jüri Kuuskemaa. “50 protsenti teie piletirahast läheb “Tiskre vaesunud härrasrahva fondi”. Huvilisi on praegu palju, nälga nad päris ei sure.”

Buss veereb Tallinnasse tagasi. Uus tuur algab järgmisel täistunnil.

* Nimi toimetusele teada.