Kaitse­minister Jüri Luik ärkab 18 kuud kestnud nõidusunest ja saab aru, et on koalitsioonis Keskerakonnaga. Luik palub USA saatkonnast poliitilist varju­paika.

Mart Helmele kukub Kaarli puiesteel pähe mädanenud puu, mida Zuzu Izmailova ei lubanud looduskaitse tõttu maha raiuda. Kultuuri­minister Indrek Saar tajub, et EKRE esimehe koht on vaba ja paneb kiirelt ameti maha.

Rahandusminister Toomas Tõnistel pole nõunikku kõrval, kui naine küsib talt riigieelarve kohta ühe küsimuse. Tõniste lubab kohe järele vaadata ja võtab eelarve lahti. Ta eksleb hullunult ridade vahel, ei kuula enam naise palveid lõpetada ja otsib vastust, kuni variseb kurnatult kokku ja kiirabi viib ta minema.

Siseminister Andres Anvelt näeb igal ööl järjest halvemat und. Kõigepealt käivad tal igal ööl külas päästjad, kes küsivad, kus on neile lubatud 1000 eurot igakuist palka. Peatselt liituvad päästjatega politseinikud, piirivalvurid, kontoriametnikud ja kõik teised, kes kõik tahavad Anveltilt oma raha kätte saada. Kuna ei unes ega ilmsi pole Anveltil seda raha kusagilt võtta, jätab ta ühel päeval tööle minemata ega lähegi enam sinna.

Sotsiaal­kaitse­minister Kaia Iva läheb tagasi lasteaia direktoriks.

Justiits­minister Urmas Reinsalu avastab järsku, et on maailmavaatelt hoopis reformierakondlane, mistõttu peab ametist lahkuma ka tema.

Välisminister Sven Mikser võtab Vene saatkonna vastuvõtul hoogsalt veini ja tunneb end pärast seda väga halvasti. See pole aga pohmell, Mikser tuleb kanda nende inimeste pikka nimekirja, kellel pärast venelaste käest joogi vastuvõtmist parandamatult halb hakkab.

Regionaalminister Janek Mäggi armastab euroraha nii palju, et ta muutub kullakangiks ja hoiustatakse Eesti Panga vara­kambris.

Keskkonnaminister Siim Kiisler jääb kadunuks, kui läheb otsima viimast raiumata põlismetsa.

Haridusminister Mailis Reps lahkub ka ametist. Mõistagi on sellel vaid üks võimalik põhjus – ta saab veel ühe lapse, oma seitsmenda.