Lageraie viljapõllul otse Eesti südames
Me elame riigipoolsest toetusest, liikmemaksudest ja nii öelda majandustegevusest ehk oma logoga särkide, kruuside ja muu seesuguse müügist.
Riigikogus
Põllul, kus veel hiljuti oli laiunud kuldne vili, oli tehtud puhas töö. Vili oli läinud, alles olid üksnes roopajäljed ja viljakõrte jäänused. Evangeliina Uu sõitis veel natuke ringi ja nägi veel mitmel pool sarnast vaatepilti. Ta tegi sellest pilte ning postitas sotsiaalmeediasse meeleheitliku appihüüde.
„Nad on kõik maha raiunud. Isegi seemneks pole ühtegi viljakõrt raatsitud jätta. Lageraiega on kogu põld tühjaks tehtud ja nüüd see põld seisab seal nukralt ja tühjalt,“ kirjutas Evangeliina Uu.
Tema kiri sai massilist tagasisidet. Ka paljud teised olid märganud hävitustööd viljapõldudel, mistõttu postitati hulganisti pilte ja videoid lageraiutud viljapõldudest. Süüdlasi ei tulnud kaugelt otsida, nendeks olid kohalikud põllumehed oma koletuslike masinatega, mida nad nimetavad kombainideks. Kombainid teevad põllud tühjaks ja täidavad viljaarmastajate südamed õudusega.
„Sellel need rattad lihtsalt käivad ringi ja hekseldavad viljakõrred puruks. Midagi ei jäeta alles, kõik raiutakse maha. Viljakõrsi nad ei taha, need jäetakse maha, vaid vili läheb neile korda,“ kirjeldas üks šokeerunud loodusesõber. Üheskoos leiti, et see kõik on lubamatu ja kui juba viljapõllul lageraiet teha, siis tuleks vähemalt viljakõrred ka kasutusse võtta.
Peatselt tekkis tuumik aktiviste, kes otsustasid Eesti vilja kaitseks midagi ette võtta. Loodi MTÜ EVA ehk Eesti Vilja Abiks. Aktivistid arvutasid, et kui viljaraie sama tempoga jätkub, pole oktoobriks enam ühtegi viljakandvat põldu Eestis alles. Šokeeritud aktivistid jagasid oma avastust avalikkusega ja levitasid sõnumit ajakirjanduses.
Kahjuks oli ka palju kriitikuid ja ilkujaid, kes tegid EVA inimeste üle nalja või väitsid täiesti tõsise näoga, et vili tulebki igal aastal maha raiuda ja siis uus maha istutada. Tõsi, kriitikud kasutasid selle kohta sõna „vilja lõikama“, mida EVA aktivistid kritiseerisid kui ilmselget katset tõde retooriliselt ilustada.
„Ärge tulge minule seda juttu rääkima,“ kurjustas Evangeliina Uu. „Minu jaoks on viljapõld see koht, kus kasvab vili, kus kõndides on õnnis tunne sees ja saab teha selfisid ja fotošuute. Mingi jõhkralt lageraiutud maatükk pole minu jaoks enam viljapõld, vaid kuriteopaik,“ teatas Evangeliina Uu.
Vaikselt on aktivistid leppinud sellega, et selle aasta viljapõldusid enam päästa ei saa. Kogutakse jõudu, et järgmisel aastal vilja päästmiseks põllumeestega üks kõva sõda maha pidada.
