Loominguline kriis ajalehetoimetuses
Vitalit oli tabanud ajakirjanike tavaline häda, nimelt loominguline kriis. Korduvalt oli ta kirjutamist alustanud, et kõik jälle kustutada. Ta proovis uuesti.
Vitali meenutas, kuidas kõigest mõne aja eest tuli tema klaviatuurist puhast kulda. „Kui ämbritäis värsket läga kaela“ oli fraas, mille kasutamist peavoolumeedia kohta kiitis lausa Mart Helme ise. „Paberitega soroslane“ oli ka üks pagana hea nimetus.
Nüüd aga tundus Vitalile, et ta on kinni jäämas stampidesse. „Patoloogiline EKRE-vihkaja“, „lapsik üllitis“ ja „paduviha“ kõlavad artiklist artiklisse ja endal oli ka juba tüütu neid artikleid lugeda, ainult ema kiitis veel vahetevahel. Vaja oli midagi uut ja huvitavamat.
Igatsevalt vaatas ta kolleeg Indreku laua poole, kus seisis aukohal kapsaks loetud brošüür „Tallame puruks valgesoome mao“. Kui Indrekut tabas loominguline kriis, lappas ta ikka seda teost ja jälle tuli vaim peale. „Ühes saksa fašismi kärnaste koertega tõstis oma pea ka kärnane lambakoer saksa õuest, sisisev valgesoome madu“ oli klassikaline lõik sellest teosest, mida Indrek vahel ikka toimetuses deklameeris.
Ta vaatas õnnetult tühja lehte, kui tuli ootamatu meil Mart Helmelt. „Paneme gaasi juurde! Oleme seni hellalt silitanud nende päid, nüüd näitame, mis puust me tegelikult oleme,“ kirjutas Helme.
„Gaasi juurde?“ imestas Vitali. Ta ohkas ja avas dokumendi nimega „kriis“. Sealt kopeeris ta fraasid „rotinäoga neegriarmastaja“, „munajoodikust liberaal“ ja „riistanappuse käes kannatav feminist“ ning asus järjekordset lugu komponeerima.
Katki läinud ühiskonna kokkulappimine käis täie hooga.