Härra Külaauk, kuidas juhtus, et riigikogu teile sellise kingituse tegi?

Oh, mis kingitus ta ikka on, rohkem ikka suur vastutus, et kõik tartlased oma südamerohud, beebi tagumikukreemid ja pohmakaravimid korralikult kätte saaksid.

Monopol võimaldab teil ju väga hästi teenida?

Mis hästi see ikka on. Marginaalid on väikesed, ametnikud kogu aeg kukil ja töötajad tahavad muudkui palka juurde saada. Hea, kui ise peale maksma ei pea.

Te annetasite enne seaduse vastuvõtmist kõigile erakondadele suuri summasid ja saitegi oma seaduse.

See oli juhus. Annetused ja seadus pole omavahel kuidagi seotud. Ühel päeval ärkasin üles, vaatasin aknast välja ja mõtlesin, et küll ma ikka elan heas riigis. Kes on selle riigi nii heaks teinud? Ikka erakonnad. Kuidas neid tänada? Ikka väikese annetusega. Nii see tuli. See oli rohkem emotsiooni pealt tehtud otsus.

Ja erakonnad tegid teile siis emotsiooni pealt vastukingituse?

Oh, ma ei tea, mis neil mõttes oli. Hea, et ma ikka veel inimestel meeles olen. Mõni tänab sooja sõna või käepigistusega, erakonnad vist tänavad seadustega. Eks igaühel ole oma kombed.

Jääb ikkagi mulje, et te ostsite omale seaduse?

Teie suust kõlab see nii inetult. Miks te levitate nii inetuid jutte?

Räägitakse samuti, et te maksite 100 000 mõjukale koalitsioonipoliitikule Jaanus Põrsaspojale?

Sain ühel päeval Põrsaspojaga kokku ja ta küsis, kas ma saan talle palgapäevani 100 000 laenata. Ma siis laenasin.

Kas ta maksis palgapäeval tagasi?

Kuule tead, ei maksnud. Aga ta lubas kindlasti ära maksta, kui raha saab.

See on ju altkäemaksu andmine?

Teie suust kõlavad kõik need asjad nii inetult. Mulle tundub, et teil on midagi viga.

Minul? Teie käite ja maksate, et omale seadusi osta!

Vaadake, mina ei pea midagi ostma. Head asjad tulevad ise minu juurde, sest ma olen meeldiv ja tore inimene.