Nädala anekdoot

„Kirjutasin meie kuldpulmapäevaks elulooraamatu. Loodan, et sel on menu tänu
asjakohasele pealkirjale,“ ütleb kirjanik abikaasale.

„Mis pealkiri on?“

„Viiskümmend aastat vastupanuliikumist.“

Urmas Paet: juba mitmendat aastat lubasin naisele, et võtan alla. Sel aastal ma aga isegi enam ei pingutanud, vaid võtsin juba esimesel jaanuaril kringli ette, õhtuks tellisin pitsat ja nii see aastake veeres.

Kaja Kallas: olen juba mitu aastat meeleheitlikult üritanud vältida Reformierakonna esimeheks saamist. Selle aasta alguses aimasin halba ja lubasin esimeheks mitte kandideerida, aga näe, ikka kandideerisin.
Jüri Ratas: vist sai Edgarile lubatud, et tulen teda vanglasse vaatama, kui ta kinni pannakse, aga millegipärast on Edgar endiselt vabaduses.

Tõnis Mägi: lubasin endale, et kui näen Elvas esimest korda neegrit, siis hingan kolm korda sügavalt sisse ja välja ning võtan seda rahulikult. Septembris jalutaski mulle Elva Konsumis üks hiiglaslik neeger vastu, aga rahulikuks jääda kahjuks ei õnnestunud.

Jaak Madison: Lubasin endale, et kui ma oma elu esimest surnud ******t näen, siis ma ei hakka naerma, aga ikka ei õnnestunud.

Tanel Padar: Lubasin Kristel Mardisoole, et abiellun temaga. Teate isegi, kuidas sellega läks.

Ahto Lobjakas: lubasin anda Ratase valitsusele 100 kriitikavaba päeva, aga ikka läks nii, et iga kord, kui kirjutama sattusin, tuli jälle juttu eetikakriisist.

Jevgeni Ossinovski: lubasin erakonnakaaslastele, et tegelen ka majandusliku ebavõrdsuse teemadega, aga kogu aasta olen suutnud mõelda vaid veinile, džinnile ja külmale õllele.

Martin Helme: lubasin annetada Aafrika majandusarengu jaoks, et mustad Euroopast eemale hoiaks, aga kogu aeg läks meelest ära.

Kristen Michal: lubasin anda poliitikale veel ühe võimaluse, aga ikkagi tuli sügisel kiusatus minna tehasesse tööle.

Helir-Valdor Seeder: lubasin aasta alguses oma naisele, et aasta lõpuks oskavad kõik ajakirjanikud mu nime veatult kirjutada, aga jälle pidi mu naine pettuma.