„Miks kummaline? Eelmisel istungil oli Kokk Brüsselis, enne seda aga pidi Karu Londonis mingeid asju kokku tõmbama. Karu tuli nii ootamatult ministriks, tal on seal Londonis veel igasugu tegemisi. Ta on andnud inimestele lubadusi ja sõna pidamine on miski, mida ka mina väga hindan,“ lausus Ratas imestades.

„Jüri, kas see pole kahtlane? Et meil on minister ja ta on kogu aeg Londonis. Keskkonnaminister peab samal ajal kogu aeg Brüsselis käima. Kas sa oled märganud, et nad räägivad kuidagi sarnaselt? Ja pea on kuidagi samamoodi kaldus? Habe! Tumedad juuksed! Väike ülekaal! Isegi ülikonnad on neil sarnased ja istuvad sama halvasti!“

„Johannes, mida sa mulle rääkida üritad?“ tõstis Ratas häält.

„See on ju elementaarne, Jüri. Nad on sama inimene! Mõtle selle peale. EKRE-l on pink veel lühem kui Brigitte Susanne Hundi seelik ja järsku suudavad nad välja võluda kellegi Karu Londonist, kes on oma valdkonna tunnustatud spetsialist ja lihtsalt normaalne inimene. No kui tõenäoline selline asi on?“

„Nii...“

„Kust me ikkagi teame, et Kaimar Karu on tegelikult Kaimar Karu ja mitte Rene Kokk, kes teeskleb Kaimar Karu?“

„See on ju võimatu! Vale inimene ei saa Eesti riigis ministriks hakata.“

„Kust sa tead? Kas sinult küsiti dokumenti, kui sa peaministriks said?“

„Ei küsitud. Aga kõik teavad, et ma olen Jüri Ratas.“

„Seda jah. Aga kust peaksid sina või näiteks president teadma, et see inimene on Kaimar Karu ja mitte Rene Kokk?“

„Võib-olla on asjad teisiti? Äkki on hoopis Kaimar Karu mänginud kogu aeg Rene Kokka ja nüüd tuli hoopis Karu kapist välja?“ oletas Ratas.

„Tõsi ta on, ega ka seda ei saa välistada,“ vastas Merilai.

„Mis ma nüüd tegema pean?“ küsis Ratas.

„Vastus sellele küsimusele ei mahu enam mingi palgaastme sisse, see on juba küsimus härra peaministrile,“ vastas Merilai.

Büroojuht lahkus. Ratas vaatas aknast Tallinna lahele ja mõtles, et minister võib olla Kokk, Karu või nad mõlemad koos, seni kuni peaminister on tema.