Dmitri Fedotkin

Nõunik seletas pikalt, kuidas ekspordi edendamine täpselt välja näeb, Kingo aga noogutas tüdinult. Nii sõitsid nad, kuni tee äärest hakkas paistma Põltsamaa.

Visiidi esimene kohtumine oli Põltsamaa linnavalitsuses. Üles oli rivistatud kogu linnavalitsus ning Kingo uuris, kuidas neil ekspordi edendamine läheb. Selgus, et mitte väga edukalt. Linnavalitsuse rahvas üritas väita, et nende ülesanne pole eksporti edendada, vaid kohalikku elu korraldada.

„Aga kes siis teie arvates peaks eksporti edendama, kui mitte teie? Mina või?“ küsis Kingo sarkastiliselt. Sellega oli linnavalitsuse külastus läbi ja Kingo läks edasi tutvuma Põltsamaa Felixi eluoluga.

Felixi juht näitas Kingole tehast, tutvustas inimesi ja seletas, kuidas neil töö käis. Kingo käis tehases ringi, tõsine nägu peas. Lõpuks jõuti põhiteema juurde ning Kingo küsis, kuidas Felixil eksport edeneb. Direktor vastas, et välisturud on rasked ning ega keegi Eesti ketšupit välismaal ei oota.

„Pingutage siis rohkem! Ketšup sobib väga hästi vorsti juurde. Sakslased on suured vorstiõigijad. Müüge neile ketšupit. Majonees müüge prantslastele, nende toit ei kõlba ilma törtsu majoneesita koera hänna allagi. Salatikastmed, neid müüge Itaaliasse. Sinep müüge ukrainlastele, seda on hea peki peale panna,“ õpetas Kingo ja lahkus tehasest.

Autos küsis ta nõunikult, kuidas läks. „Väga hästi läks! Ettevõtjale tulebki kõva häälega öelda, et tuleb eksportimas ka käia, ei saa ainult Eesti tarbija peal liugu lasta. Mõni ettevõtja ei julge isegi üle Läti piiri sõita, ütleb, et seal räägitakse võõrast keelt ja asjad on kõik valet pidi. See kõik on muidugi tõsi, aga see ei vabasta ettevõtjaid kohustusest majanduskasvu huvides eksportida. Eksportida tuleb!“ seletas nõunik ministrile.

„Ega ekspordi edendamiseks ei pea käima üksnes Saksamaal või Iiri­maal, eksporti võib edendada ka Põltsamaal või Tõstamaal,“ lausus Kingo rõõmsalt.

Üheskoos otsustati, et järgmised ekspordi edendamise visiidid tehakse Laulasmaale, Saaremaale ja Hiiumaale.