Tere, armas eesti rahvas, aga eriti Võrumaa, Valgamaa ja Põlvamaa rahvas. Jah, nüüd on see ametlik, ma olen EKRE kandidaat riigikogu valimistel Lõuna-Eestis. Oli küll raskuseid, need kaabuga tüübid Tallinnas ei tahtnud mind nimekirja lasta, sest ega pealinnas ei taluta ju ühtegi õiget rahvuslast, aga mul on kohapeal tugev toetus, sest olen kompromissitu mees, kes ei häbene valusat tõde otse näkku öelda.

Peale valimisnimekirja kinnitamist tegin kodus pika päeva tööd ja panin kokku oma mahalaskmisnimekirja. Läksin seejärel küla peale seda tutvustama. Esimese asjana läksin läbi poemüüja Valli juurest.

„Tead, Valli, mis see mul siin käes on? Inimesed selles nimekirjas lastakse siin kõrval karjääris maha, kui EKRE võimule tuleb. Mäletad seda aega nelja aasta eest, kui mul polnud töövõimetusrahad veel tulnud ja sa keeldusid mulle vihiku peale pudelit müümast? Mul oli väga halb olla, aga sa ikka ei andnud mulle pudelit. Ma lubasin siis, et maksan sulle kätte. Kui EKRE tuleb võimule, siis maksangi ja viin sind kohe karjääri. Aga nüüd anna mulle see kaheliitrine pudel Kapteni õlut. Ei, ma ei taha Pootsmanni, mind valitakse kohe riigikokku, mulle sobib ainult Kapteni õlu.“

Järgmisena peatusin Elviira-muti juures, kes mind kunagi koolis matemaatika suvetööle jättis, mille tõttu mul kahjuks kaheksas klass lõpetamata jäi. Näitasin talle mahalaskmisnimekirja, aga ta vaid rõõmustas ja ütles, et mis rõõmu tal, vanainimesel, ikka sellest elust.

Käisin veel küla peal ja tutvustasin inimestele nende kohta mahalaskmisnimekirjas, kuni jõudsin selle õige maja juurde. Katus sammaldus vaikselt, värv oli luitunud, aga aknast tuli kaneelikoogi lõhna. Ma ei jõudnud õieti koputadagi, kui ema tegi ukse lahti ja lajatas mulle luuaga vastu vahtimist.

„Ma olen öelnud sulle, et ära siia oma nägu näita. Mul ei ole õlut. Pole kunagi olnud ja ei teki ka. Mingit raha mul ka pole ja kui oleks, siis ma ei annaks seda sulle. Issand, mis see tilgub sul sealt?“ Nii rääkis siis mu oma lihane ema, kes oli mind sünnitanud.

„Tead, mis kohal sina mu mahalaskmisnimekirjas oled? Esimene oled, vot nii. Tead, mis selles head on? Mina olen su pärija ja saan su maja endale. Tore, onju.“ Naersin kavalalt, kui seda oma emale ütlesin.

„Täielik idikas oled, mitte minu poeg. Mingi pärija sa pole, ma olen juba teinud testamendi naabri-Antsu nimele, kui ma suren, saab tema maja endale. Kao nüüd keldrisse tagasi,“ teatas ema. Sel hetkel sain justkui elektrilöögi. Naabri-Ants! Teda ju polegi mahalaskmisnimekirjas. Tõttasin oma kodusesse keldrisse, et mahalaskmisnimekirja uuendused sisse viia.